Mari Kalkunit peetakse põhjusega Eesti üheks andekamaks nooreks heliloojaks ja lauljaks, kelle esimene album «Üü tulõk» mõjub üllatavalt küpse ja liigutavana. Foto: Elmo Riig

Viljandis ja Tartus ning Soomes Kirjakkalas Pastaca (Ramo Teder — toimetaja) kodustuudios ja Lõuna-Prantsusmaal Forcalquier’ külas salvestatud plaadil on 14 lugu.

Plaadifirma Õunaviks hõlma all valminud albumit esitletakse homme Tartus sarja «Autorilaul» avaüritusena. Viljandis on selle esitlus 13. oktoobril festivalil «Lõikuspidu».

Mari Kalkuni isa on sündinud Võrumaal Haki ja ema Kihnus Tohvri talus. Neis paigus asuvad tema juured, ent need ei hoia teda kunagi päriselt paigal. Ta arvab, et kodu- ja äraigatsus, mis temas laulma hakanud luuletusi läbib, pärineb isalt, kes 20-aastaselt Lääne-Siberisse ning hiljem suviti Kamtšatkale ja Kasahstani reisis.

Mari Kalkun, hoiate käes oma esimest albumit. Mis tunne see õieti on?

Võimas! Kui ma plaati tegema hakkasin, ei kujutanud ma ette, millised raskused sellega kaasnevad.

Eks see olnud üks, pea ees, vette hüppamine: plaadil on palju materjali salvestatud kodus, kas siis Ramo pool Soomes või minu juures. Kokku miksisin selle lõpuks Ramoga kahasse. Minule oli heli produtseerimine ka uus kogemus.

Hea, et nüüd on midagi plaadi peal koos. Muidu on lood mööda Eesti linnu laiali...

Üks salvestamispaik oli ka Prantsusmaal.

Prantsusmaaga on mul kuidagi eriline side tekkinud. See konkreetne lugu «Coup de chance» on inspireeritud minu esimesest reisist sinna.

Olin ka möödunud suvel Prantsusmaal, tutvusin seal paljude kunstnike ja muusikutega. Muu hulgas sain aimu, kui erinevad on põhjamaine ja lõunamaine elustiil.

Kuivõrd sõltub tulemus sellest, kus mõni konkreetne pala on salvestatud?

Mina usun küll, et keskkond, kus lugusid salvestatakse, mõjutab tulemust väga palju. Seda plaati püüdsin salvestada võimalikult erinevates paikades. Katsetasin ka stuudios, mis on tehniliselt ehk kõige õigem koht, aga näiteks kodus on hoopis mõnusam õhustik, mis annab hästi palju juurde.

«Tsikaadid» on salvestatud Lõuna-Prantsusmaal, siis, kui sattusime heade inimeste juurde õhtust sööma. Selles loos on jälle täiesti teine vaim sees.

Teil on väga hästi korda läinud peita lugudesse oma sõnum. Seda saavutatakse harva.

Ehk on see seotud kodus salvestamisega. Kasutasin mitmesuguseid kõrvalhelisid. Näiteks mu vanatädi räägib siin ühest talvisest õhtust.

Kõige paremad lood on sündinud juhuslikult, nii, et sa võtad pilli kätte ja lint käib...

Minu soov ongi saada see, mida ma loon ja laulan, lindile just siis, kui see sünnib. Siis on selles õige alge ning see jääb loo arendamisel alles.

Kas muusika leidis teid või leidsite teie muusika?

Nii et kumb oli enne, kas muna või kalkun? (Naerab.)

Ma usun, et meie suhe on vastastikune. Ma hakkasin muusikat tegema varakult — see on üsna tüüpiline lugu, kuidas viieaastane tüdruk pandi klaverit õppima. Siis hakkasin kohe enda tehtud kevadsümfooniaid esitama. Hiljem mängisin ansambli Marr koosseisus. Sellega algas mul folgirida.

Vanemad rahvalaulud on mulle väga olulised.

Te usute eesti vanade rahvalaulude müütilisse maailmapilti.

Igatahes. Üldine suundumus tundub ühiskonnas olevat ratsionaalsuse poole. Nüüd on küll üha rohkem levima hakanud abstraktne mõtlemine, aga...

Müütilistes lugudes ja rahvalauludes on maailm kuidagi iseeneslik. Kunagi oli laulmine igapäevane asi absoluutselt igale inimesele. Laulmine on inimese loomuomane vajadus, see on aga vahepeal ära unustatud. Laulvas ühiskonnas ei olnud kunagi vaja seletada, mida need laulud tähendavad. Maailmapilt oli ühtne ja terviklik.

Meie praeguses meeletu infotulvaga maailmas on kogu aeg üks suur kiirustamine. Hea on see, et on palju vaatenurki, aga kõik on pigem killustatud kui ühtne. Inimesed ei teadvusta, et nende aju vastuvõtt on piiratud. Tuleb valida, mida võtta vastu ja mida mitte. Inimene ei ole nagu arvuti, millele aina kõvakettaid juurde ostad.

Millised on teie muusikalised eeskujud nii siit- kui sealtpoolt piiri?

Otseselt eeskujusid mul polegi, aga on muusikuid, keda ma väga austan.

Viimasel ajal olen hakanud liikuma eksperimentaalsuse suunas. Leian, et kõige olulisem on loomise hetk, see, mis siis sünnib, mitte lõplik viimistlus. Äärmiselt huvitavad olid minule Anne-Liis Polli ja Isabelle Duthoit’ hääleimprovisatsiooni õpitoad. Mulle meeldivad väga Robert Jürjendal, Kärt ja Jaak Johanson, Pastacas, Kago, Tiit Kikase uus album... Mind inspireerib maailma rahvaste muusika.

Võrdleme akustilist folki ja folktronica’t, mille puhul kasutatakse palju elektroonikat. Milline võiks olla teie tulevikumuusika? Minu meelest sobiks elektrooniline lähenemine teile hästi.

Ma ei oska täpselt öelda, mis on mu järgmine samm. Viimasel ajal olen tõesti palju sattunud folktronica maailma ja olen hakanud sellest aru saama. Ma ei välista seda endale absoluutselt. Samas meeldib mulle väga akustilise muusika vahetus.

Te elate praegu vaheldumisi Viljandis ja Tartus. Ega linnad teile kuidagi ohtlikuks saa?

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0