Vahetult enne Estonia kontserdisaali minekut astus Toomas Hendrik Ilves Tammsaare parki kogunenud tuhandete toetajate ette ning pidas enda kohta üliemotsionaalse kõne. Foto: Elmo Riig

Kohe-kohe stardib sealt Estonia teatri ette Rahvaliidu ja Keskerakonna noorte korraldatud rongkäik, mille eesmärk on näidata toetust veel ametis olevale presidendile Arnold Rüütlile. Hotellihoone on suur ning mõnisada demonstranti, kelle hulgas on ka Rüütlit pooldavad valijamehed ja mitu teist tuntud poliitikut, kipuvad selle taustal ära kaduma. Ka sebib rongkäiguliste ümber hulk ajakirjanikke.

Samal ajal on veidi eemal asuvasse Tammsaare parki kogunenud teine rühm inimesi, kes avaldavad toetust presidendikandidaat Toomas Hendrik Ilvesele. Pargi plaatidega kaetud osa on rahvast täis, kuid liikumisruumi on nende vahel veel piisavalt.

Mingeid juhiseid kellelegi ei jagata. Laval teevad viimaseid ettevalmistusi esinemiseks Chalice ja Tõnu Kaljuste, kelle koostöö tulemusena kantakse ürituse avalöögina ette Chalice’i lugu «Minu inimesed», mille esmaettekanne oli tänavu vabariigi aastapäeva aktusel.

Järgmisena jõuab lavale Jaak Johanson, kelle pikk ja üsna segane kõne paneb inimesed rahutult nihelema. Lõpuks võtab ta üles ka laulu, improviseerides kohapeal regilauluriime. Mõni õnnestunud salm võtab Johansoni endagi muigama ja kui ta põimib värsiridadesse pronksmehe, hakkab rahvas plaksutama.

«Eesti, ära muutu punaseks!»

Üsna märkamatult on rahvahulk Tammsaare pargis mitmekordistunud, küündides mõne kohalolnu hinnangul juba 10 000-ni. Kaasaelajaid jagub ka sinna, kust laval tehtavat peaaegu ei näegi. Vanuseskaala on äärest ääreni — on nii noori peresid väikeste lastega kui teismelisi ja väga soliidses eas inimesi.

Meeleolu on positiivne, rahumeelne ja sõbralik, kõikjal lehvib eri suuruses rahvuslippe. Ehkki silma hakkab ka üksikuid loosungeid, on põhiliseks protestitekstide kandjaks muutunud T-särgid. Palju võib näha särke, millel on eri šriftidega trükitud tekst «Ma ei tunne kedagi, kes tunneks kedagi, kes toetaks Rüütlit». Paar inimest käivad ringi särkidega, kus on kirjas «Karl Vaino valis Rüütli, kas sina ka?».

Kontserdipubliku seas võib näha ka Ilvest toetavaid poliitikuid.

Esinejad vahelduvad pidevalt, üks tuntum kui teine. Kontserdi tipphetk saabub siis, kui Tõnis Mägi esitab oma legendaarse ärkamisaegse laulu «Koit», mille lõpusalmi on nüüdisajastatud. Viimaste nootide saatel manab Mägi veel spontaanselt «Eesti, ära muutu punaseks!» ja rahvas huilgab täiest jõust ning lehvitab lippe. Eufooria on selline nagu laulva revolutsiooni ajal.

Lavale jõuab ka Toomas Hendrik Ilves, kes peab toetajaile lühikese kõne, mille lõpuks hüüatab ta: «Eesti peab saama demokraatlik riik!» Huilgav ja aplodeeriv rahvas ei pane endise väliseestlase keelekomistust tähelegi.

Häppening kahe kontserdi vahel

Paralleelselt Tammsaare pargi üritusega peetakse Estonia teatri ees parklas Rüütli toetajate laulupidu. Laval on orkester, koor ja dirigent Peeter Saul. Lava ees platsil on inimesi mitu korda vähem kui Tammsaare pargis. Enamik kuulajaid on vanemad inimesed, lisaks muidugi Viljandimaalt bussidega kohale sõitnud valgetes särkides Rahvaliidu noored. Paljud kannavad riietel kleepekat tekstiga «Arnold Rüütel presidendiks!».

Samal ajal kui Tammsaare pargis laulab Ivo Linna Alo Mattiiseni ärkamisaegseid laule, kõlab teisel laval üleskutse: «Ja nüüd laulame Peeter Sauli juhatusel laulu ühest teisest toredast saarest!» Ning üheskoos võetakse üles lugu Saaremaast, kus suisel aal on kõige parem olla.

Tammsaare pargi Estonia-poolses servas, kahe kontserdipaiga vahel, pakuvad rahvale häppeningi tudengid, kes on end Eesti poliitika sümboleid kasutades maskeerinud. Laua taga peavad debatti mister Ilves ja Rüütel, ümber nende saalivad oravapoiss Andrus, ninasarvik, kassimaskis admiral Kõuts ja mitu valijameest. Ilvese ees on popkornipakk, Rüütli ees aga barankad. Loomamaskides noored on tõelised fotograafide lemmikud.

Estonia fuajees on samal ajal palju sebimist. Kõik majja saabujad peavad läbima põhjaliku turvakontrolli. Eriti tülikas protseduur tuleb läbi teha kaamerameestel ja fotograafidel, kes lisaks metallidetektori vahelt läbi käimisele peavad oma töövahendid läbivaatamiseks lahti monteerima ning kottide sisugi ette näitama.

Viljandi mehed on kohal

Suur osa valijameestest on koha saalis juba sisse võtnud, kuigi leidub neidki, kes kõrval-asuvas puhvetis midagi hamba alla otsivad. Ehkki Viljandi Linnavolikogu esindajad Tarmo Loodus ja Karl Õmblus kuuluvad erakondlikult vastasleeridesse, on nad end kenasti teineteise kõrvale istuma sättinud — nagu ühekandimeestel kombeks.

Saabub president Arnold Rüütel abikaasa Ingrid Rüütli saatel. «Huvitav, miks nad kõik püsti tõusid, kui Tarmo Mänd sisse astus,» küsib üks kõrval-asuval rõdul istuv ajakirjanik kolleegidelt, ise vaikselt naeru pugistades.

Kogunevad väitlusgrupid

Selleks hetkeks, kui Riigikogu esimees Toomas Varek valimiskogu istungi sisse juhatab, on õhku saalis jäänud juba üsna napiks ja temperatuur rühib kiiresti ülespoole. Enamik piltnikke on koha leidnud rõdu servas, kuid on ka neid, kes veel närviliselt endale sobivat paika otsivad. Üks neist kirub kontserdisaali ehituslikke omapärasid, mis ei võimalda rõdul olles näha seda, mis juhtub otse all.

Väljas on kontserdid selleks ajaks lõpusirgele jõudnud. Ilvest toetavale peole paneb punkti Justament, kes esitab oma kunagise hiti «Paranähtus», millele Villu Kangur on uued päevakohased sõnad teinud. Rahvas valgub tasapisi laiali, kes oma asju ajama, kes Estonia ette olukorra edasisi arenguid ootama.

«Kes teid kinni maksis, et te siia tulite?» nõuab üks eakas kargu abil ringi liikuv proua endast veidi nooremate naisterahvaste käest Estonia ees. Sõbranna toetab teda. Algab lühike vaidlus Arnold Rüütli heade külgede üle, kuid kompromissi kaks poolt ei leia. Kaks Rüütli toetajat liiguvad edasi pargi keskele, kus kohtuvad omealiste mõttekaaslastega, kes on end pingile istuma sättinud.

«Jube! Üks lubas minu peale sülitada,» kurdab heledapäine Rüütlit toetavat kleepekat kandev vanaproua kaaslastele. Loomulikult tõmbavad prouad ligi Ilvese pooldajaid, kellega algab taas aktiivne vaidlus.

Tammsaare pargi vaidlus on aga suhteliselt rahulik võrreldes sellega, mis leiab aset natuke aega hiljem Estonia ees. Suurem osa valijameestest on oma otsuse juba teinud ja piidleb teatrimaja trepilt kogunevat rahvahulka. Kaua pole enam oodata jäänud.

«Kõik te olete vabamüürlased!»

Suur hulk inimesi on koondunud ühe siiruviirulises särgis keskealise naise ümber, kes üliaktiivselt seletab, miks Rüütel on parem kui Ilves. On selge, et proua on ennast põhjalikult ette valmistanud ning on oma seisukohtades üdini veendunud, sest vastust ei jää ta kellelegi võlgu. Tema oponentideks on nii päris eakaid inimesi kui tudengeid, hulk inimesi jälgib aga väitlust muigega justkui põnevat talkshow’d. Show ülesehitus on lihtne — oponendid küsivad ja proua vastab.

Kuigi vahepeal on kohale jõudnud ka Kanal 2 «Reporteri» kaamera, ei pane kuumaks läinud sõnavahetuse osalejad seda tähele.

Väitlusse sekkub endine vabadusvõitleja Mart Niklus, kuid temagi ei suuda prouaga ühist keelt leida.

«Miks ma ei usalda Rüütlit? Sellepärast et ta oli võimu juures vene ajal, on ka nüüd ja kui vene aeg peaks tagasi tulema, on ta jälle seal,» põhjendab üks noormees oma seisukohta.

On hämmastav, millise energiaga proua Rüütlit ning Keskerakonda ja Rahvaliitu puudutavaid etteheiteid tõrjub, kuid ühel hetkel saavad tema argumendid otsa ja ta prahvatab süüdistuse, mida tavaliselt kasutavad hoopis marurahvuslased: «Ilves ja tema toetajad on ju vabamüürlased! Kõik te olete vabamüürlased!»

Kohati läheb asi juba päris koomiliseks. Üks Rüütli toetaja ei pea vastu ja hüüatab: «Te Ilvese omad olete kõik Ameerika perselakkujad!», üks süüdistatu ei jää vastust võlgu ning lajatab pühas vihas samaga: «Ise sa oled perselakkuja!» Tegemist pole teismeliste sõnasõjaga, vaid karjujateks on 70—80-aastased soliidse välimusega vanaprouad.

Kelle pakk on paksem

Häälte lugemine Estonia kontserdisaalis algab sellega, et ühel valimiskomisjoni liikmel tuleb pea ees hääletusurni pugeda, sest üks sedel püsib visalt kasti põhjas ega taha sealt isegi raputamise peale välja tulla. Ametliku ja väljapeetud meeleolu kõrval mõjub see paljudele meeldiva vahepalana, mida kinnitab saali läbiv naerukahin.

Protseduur on pikk ja vaevarikas. Külgmistel rõdudel olijad on tihedalt piirete äärde kogunenud ja üritavad üle serva koogutades ette aimata peagi selgeks saavat valimistulemust. «Rüütlil on vist paksem,» mõõdab üks ajakirjanikest lauale asetatud sedelite kuhjasid. «Ei tea midagi. Tal on õhulisem,» sosistab teine.

Üldiselt hoitakse piinlikku vaikust, mida lõhestavad üksnes häälte lugeja suust tulevad numbrid. Eriti keeruline on sel hetkel hakkama saada Eesti Raadio ajakirjanikel, kelle kohad asuvad otse valimiskomisjoni kohal ning kellel seetõttu tuleb eetrisse peaaegu sosistada. Iga Ilvese kontosse lisanduv hääl kruvib pinget.

Samal ajal teeb maja ees üks aktiivsemaid Ilvese-meelseid väitlejaid, sinises jalgpallisärgis noormees, kaaslastele ettepaneku minna mõnikümmend meetrit eemale, kus seisavad valgetes «Eestile Eesti president» särkides Rahvaliidu noored. Paraku ei õnnestu Ilvese toetajatel diskussiooni alustada, sest üks proua tõstab nende saabudes kohe häält: «Miks te siia tulite? Te olite enne seal, minge tagasi!»

Röögatus tähistab Ilvese võitu

Kuigi Rahvaliidu noorte särkidele on kirjutatud «Räägime asjast», ei ole neist kellestki diskuteerijat. Ringis seisvad noored on kohmetud ja vaatavad üksteisele justkui tuge otsides otsa. Ringi üritab sisse murda palakatit «Ei soovi oma presidendiks Altzheimerit!» kandev keskealine mees. Lõpuks see tal ka õnnestub. Siis hakkavad noored laulma «Kes aias» ja tõmbavad ringi koomale. Pärast võtavad nad kobamisi üles laulu «Eestlane olen ja eestlaseks jään».

Ühel hetkel kostab mõnikümmend meetrit eemalt röögatus, millele järgneb veel paar sellesarnast.

Ei, keegi pole siiski kaklema läinud, vaid selgusid Ilvesele antud hääled. Eufooria valgub tasapisi üle Estonia ette, kuhu on märkamatult rahvast juurde tulnud. Üksteiselt uuritakse, et palju ikka hääli oli ja kas asi on kindel.

Mõne minuti pärast saavad esialgsest šokist üle ka Rahvaliidu noored ja hakkavad skandeerima: «Arnold Rüütel! Arnold Rüütel!» Jõudu ja tahtmist jätkub mitmeks minutiks, ülejäänud rahvas ei pane neid peaaegu tähelegi. Õnnitletakse üksteist ja helistatakse tuttavatele.

Veidi enne seda on valimiskogu töö umbes minutiks peatunud.

Samal hetkel, kui Ilvese häälte hulk jõuab 173-ni, puhkeb saalis aplaus. On näha, et vastvalitud president ja tema abikaasa hoiavad emotsioone tagasi, ent püsti tõusnud ja pilgu rõdu poole pööranud valijamehed sunnivad Toomas Hendrik Ilvest tõusma ning tänuks ja võidu kinnituseks käsi pea kohal vibutama.

Umbes pool tundi hiljem on häälte lugemise protseduur ametlikult lõppenud, otsused kinnitatud ja vastvalitud riigipea lühikese sõnavõtuga üles astunud. Varem presidendile kohaselt lava vastas asuva rõdu keskel istunud Arnold Rüütel ning Ingrid Rüütel on tagasihoidlikult tooliderea serva kolinud. Sama on teinud neid saatvad Villu Reiljan ja Tarmo Mänd.

Rahvas annab hinnanguid

Kui vähetuntud valijamehed lahkuvad Estoniast märkamatult, siis tuntud poliitikud saavad elava vastuvõtu osaliseks. Ilvese pooldajaid tervitatakse aplausi ja hõigetega, Rahvaliidu ja Keskerakonna juhtivfiguurid aga saavad buu-hüüete osaliseks. Eriti hävitavalt võetakse vastu vennad Reiljanid. Altzheimeri-plakatiga mees hüüab pea maas väljuvale Kadri Mustale: «Ja nüüd kõik Hundisilmale ulguma!», rahvas naerab ning lause liigub suust suhu edasi.

Huvitav on, et enamik Rüütlit pooldanud poliitikutest tuleb Estoniast välja, pea maas, pilk süvenenult peos olevale mobiiltelefonile suunatud, Ilvese toetajad aga pakatavad rõõmust ja vehivad käsi võidukalt taeva poole.

Vahepeal võtavad Rahvaliidu noored end rivvi ja lahkuvad vaikselt.

Elevust tekitab koos Trivimi Vellistega väljuv Heimar Lenk. Et Velliste saab aplausi osaliseks, läheb Lenk korraks rahvahulka märgates segadusse ja vibutab traditsioonilselt victory-sõrmi taeva poole.

Vähemalt üks Rüütlit toetanud valijamees suudab kaotust võiduna võtta, aga võib-olla tahtis ta sellega näidata: «Saime teise koha!»

Ilvest ootaval rahvahulgal tuleb veel tükk aega leppida poliitikutega, keda nagu jao pärast teatrist välja tilgutatakse. Lõpuks tuleb ka vastne president. Kümned fotoaparaadid plõksuvad, rahvas rõkkab ja turvameestel on tükk tööd, et Ilvese auto rahvamassidest läbi teele juhtida.

Enne Rüütli ja Ilvese debatti kehastanud loomamaskides noored on Ilvese Rüütli õlgadele upitanud ja jätkavad lähedalolijatele poseerimist. Fotograafidel on tööd kuhjaga.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3