Näiliselt õnnelik, kuid vaid väljapoole suunatud elu paine all kannatav Nora (Kadri Lepp) võitleb lõpuks end mehe (Janek Vadi) võimu alt vabaks. Foto: Tarvo Vridolin

Sel kevadel jõudis norra klassiku Henrik Ibseni «Nukumaja» teist korda Ugala lavale.

Noor ja värske oli lavaseltskond, noor ja värske oli ka nähtud teine etendus, mis jäi sügiseni viimaseks.

Lavastaja sekkub jõuliselt

Lavastaja Helen Rekkor on jõuliselt näidendisse sekkunud, nii et on end lausa üheks autoriks märkinud. See on üsna ambitsioonikas samm, kuid arvan, et õigustatud. End XIX sajandi keskealise mehe mallidest lahti raputamata ei saa jutustada XXI sajandi(l) noore naise lugu.

Uus on ka pealkiri. Nukust on saanud Nora, keda majast lahutab joon, otsekui oleks see Nora juba vähem nukk ja vähem maja küljes kinni. Ehk ongi?

Miks tuua «Nora» lavale XXI sajandil? Kas sipleme oma vabanemisele vaatamata ikka veel meeste võrgus? Mõneti küll, kuid Norat väärtustamata jättes oleme tänamatud. Just tänu Noradele saavad ühed noored naised riigiteatris maailmaklassikat lavastada ning teised sellest lehes kirjutada.

Raha pärast

«Nora» on lugu sellest, keda me oma kaaslastes näeme ja näha tahame. Nii ütleb ka doktor Rank Torvaldile tema järjekordse plaani ajal Norat uueks maskiballiks maskeerida: «Las ta läheb järgmine kord iseendana. See oleks midagi väga uut.»

Lavastus räägib rõhutatult ka rahast. Torvald keeldub Norale raha andmast, ent teeb seda ometi, premeerides teda kui dresseerija loomakest õigesti sooritatud triki eest.

Raha nimel kunagi korda saadetu on tegevuse käivitaja: ühelt poolt igavese kokkuhoiu painest vabanemise plahvatus, teisalt varasema tegevuse taak. Inimesed on jalgealuse kaotanuna raha pärast meeletusi teinud, selle pärast kannatanud ja loodavad nüüd kannatustest pääseda, olles paraku sunnitud kasutama sama ekstreemseid vahendeid.

Raha abil saavutatud välise sära paine on nõnda suur, et sellest võib päästa vaid ime. Nora ootab imet. See on aga alati ootamatu. Kui Nora ütleb Torvaldile näidendi lõpus, millist imet ta ootas ning miks ta selle ootusemulli purunemise tõttu lahkuma peab, ei adu ta ise veel, et sündis hoopis suurem ime: kui oodatud ime oleks avanud mehe soovitud küljest, siis saabunud ime aitab Noral avada iseennast, mis on ju palju olulisem.

Nõrgad mehed

Karakaterikujunduses on lavastaja radikaalne. Ilmselt tuleb see ka vastandusest: keskealine meesautor ühest ning noor naislavastaja hoopis teisest ajast ja ühiskonnast.

Meestegelased on kerglased, naistest üheülbalisemad ning kuidagi nõrgad. Osatäitjadki on valitud noored ja õblukesed. Just sellistena nad kõnelema hakkavad — sada aastat tagasi oli mõeldamatu, et napilt kolmekümneaastane saab suure aktsiapanga direktoriks.

Samas on raske mõista, miks Nora Janek Vadi kehastatud Torvaldi kardab. Miks ta on nõus selle poisikese pilli järgi tantsima? Isakuju, kellest Nora lõpus räägib, temas ju ei ole. Ainult väline esteet. Rahalised võimalusedki olid tekkinud alles hiljuti.

Kas Nora lihtsalt ei oska teisiti? Tänapäeval, mil Norad on meile kõik õigused kätte võidelnud, on seda veidi raske mõista.

Samas on Nora peegeldus beibenaisest, kelle elueesmärk ongi olla ilus ja lahutada mehe meelt. Meelelahutaja-Nora laul «Õnne tipul» illustreerib ideaalselt pingehetke, mida juhm-õpetajalik Torvald ei adu, ülejäänud aga hinge kinni pidades jälgivad.

Just lauluproov kulmineerus Torvaldi pelgalt väliselt ilusa kesta paljastusega: «Sa ei tee midagi õigesti!» Aga seda, kas Torvald on õnnelik või meeldib talle lihtsalt Noraga mängida ja temasse armunud olla, me teada ei saagi.

Kadri Lepa Nora on tänapäeva naine, kes käib poodlemas ning joob näksimishimu leevendamiseks vett või äärmisel juhul sööb salativõileibu ja jogurtit.

Sümboleid täis unenäod

Teise tasandi toovad lavastusse videod, mis näitavad publikule unenägude kaudu Nora siseilma. Unenäod juhatavad sisse finaali: Nora on midagi oodanud, otsinud ja taga ajanud ning lõpuks saab ta oma ime kätte. Ime on aga alles algus.

Videotes kasutab lavastaja sümboleid, mida lavastuses endas on vähe. Unenäod kubisevadki sümbolitest ja tähendustest. Nendes võimenduvad kellad, mis Norale järjest halastamatumalt tiksuvad, ning keegi sünge maskis tegelane, keda Nora millegipärast kätte saada tahab. Kuni lavastuse lõpus selgub, et see on Nora ise. Miks küll see kujund peab nii sünge olema?

Videoid jälgides ei saa lahti mõttest, et lavastajal on just nagu hirm: äkki vaataja ei taipa päris hästi ning talle peab ikka ja jälle selgeks tegema, kui paines ja pinges Nora on. Vaataja oleks nagu laps, kellele püütakse detailselt lahti seletada, mis ja miks toimub.

Tekib paralleel Torvaldiga, kes Noralt ühtelugu pärib: «Kas said ikka aru?», olles samas veendunud, et too niikuinii ei mõista ja üleüldse teeb kõiki asju valesti.

Väikesed vahvad leiud

Lavastuses on väikesi vahvaid leide, mis pakuvad sisimas rõõmsat äratundmist. Üks säärane on teises vaatuses lavale taaruv doktor Rank (Meelis Rämmeld), kes oli maskiballile läinud samuti oma kurva lõpu leidnud suure sisuga Väikese Printsina.

Niisugused hetked, mis hakkavad vaatajaga kõnelema lavastusevälises keeles, annavad märku, et tegemist ei ole pelgalt näidendi üheülbalise mahamängimisega. Peale Nora loo jutustatakse palju teisigi lugusid. Tuleb vaid osata need ära tunda.

LAVASTUS

Henrik Ibsen, «Nora/Maja».
Lavastaja Helen Rekkor, kunstnik Marion Undusk, muusikaline kujundaja Peeter Konovalov.
Osades Kardi Lepp, Janek Vadi, Meelis Rämmeld, Triinu Meriste ja Aarne Soro.
Etendub Ugala suures saalis.

Allikas: Ugala

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4