Rõugest pärit tütarlaps, kultuuriakadeemia teise kursuse üliõpilane Ave Raudsepp koob sõrmkinnastesse Mustjala mustrit. Kunstimagistrist õpetaja Riina Tomberg jääb oma õpilase tööga täiesti rahule. Foto: Elmo Riig

«Kas tunnete Riina Tombergi, kes töötab Viljandi kultuuriakadeemias?» küsis Viljandisse Meeri Jürgensonile saadetud kirjas Ameerika Ühendriikides Fircrestis elav eestlanna Kalli Priidik. «Leidsin Thompsoni äri kataloogist eesti mustritega kolmveerand-mantli. Eesti käsitöö ja Riina Tombergi kohta oli väga ilusasti kirjutatud.»

Lääne-Virginia osariigis elav naine arvas, et kodumaast nii kaugel kuulsust koguv käsitöömeister vääriks «Sakalas» tutvustamist.

Kuressaare—Tallinn—Viljandi

Kunstimagister Riina Tomberg kurseerib oma tumerohelise Citroëniga kolme linna vahel. Ühe nädala elab ta oma Kuressaare-kodus ja teise Tallinnas, kusjuures iga nädala esimese päeva veedab ta Viljandis kultuuriakadeemias.

Kõik kolm linna on Riina Tombergil otseselt tööga seotud. Auto on tal aga erikujuline kampsunikuhja pärast, mida on aeg-ajalt vaja ühest kohast teise vedada. Viljandisse sõidab ta kui pedagoog, kes õpetab rahvuslikku tekstiili tudeerivatele noortele käsitöökunsti.

Üheksa teise kursuse neidu on saanud temalt korralduse kududa Eesti saarte mustriga sõrmkindad, täpsema valiku pidi igaüks ise tegema. Samal ajal või pärast seda tööd tuleb neil telgedel kududa Viljandimaa sõbakirjaline tekk, eeskujuks kas Eesti Rahva Muuseumi või Viljandi Muuseumi eksponaat.

Neli neljanda kursuse üliõpilast hakkab õige pea kooli lõpetama. Juba on neil käes ülesanne valmistada vabal valikul silmkoelisi sisustustekstiile. Sokid, kindad, kampsunid ja muu selline on diplomandieelikutel läbikäidud etapp.

Riina Tomberg on pedagoogirolli kandmiseks lõpetanud kõigepealt toonase Tallinna Riikliku Kunstiinstituudi ning üsna hiljuti omandanud kunstiakadeemias magistrikraadi.

Vahepeale on mahtunud aastaid tööd Saaremaal sealses Saare teeninduskombinaadis toodangu kujundajana. Selle kõrvale kudus ta näituste ilmestamiseks gobelään- ja pindpõimevaipu ning käis suviti Lääne-Siberis kunstiekspeditsioonidel.

Ja siis saabus teistsuguste valikute aeg: Riina Tomberg hakkas ettevõtjaks. Mõistagi polnud algus lihtne.

Osaühingul Ruut ja Triip on praegu kolm masinal kudujat ja kümme naist, kes koovad käsitsi. Masinate alt ja varrastelt tulevad üksnes eestimustrilised kampsunid ning, nagu Ameerika mandrilt tulnud kirjast mõista, on valmistoodang jõudnud koguni üle suure lombi.

Seesama Ruut ja Triip seob Riina Tombergi sünnilinna Tallinnaga, kuigi seal elavad ka tema ema ja isa ning käib gümnaasiumiteed poeg Taavet.

Jaanuarikuus avas Eesti Rahvakunsti- ja Käsitööliit pealinnas Pikal tänaval käsitöömaja, milles Riina Tomberg on üks osalisi. Ta on sellesse oma raha pannud, ta töötab seal ja tal on seal ka oma käsitöötuba. Kootud kampsunitest poleks kasu, kui need ei jõuaks ostjate kätte.

«Ostetakse ikka, vähemalt jõuludeni,» on Ruudu ja Triibu omanik kindel. Ka Ameerika mandrile saatmiseks on käsil kolmas partii. Esimesed veerand tuhat on ilmselt läbi müüdud, sest need on imeilusad, soojad ja läbivillased, nagu Ameerikas ringlev reklaamileht pikki kirjalisi kampsuneid tutvustab.

Ameerika manner pole ainus, kus mõnusaid sooje kehakatteid vajatakse. Juba kolm aastat on Riina Tomberg saatnud eesti rahvuskirjalisi kudumeid Jaapanisse, viimati läks partii teele eelmisel nädalal. Eile saatis ta oma kaupa Hollandisse.

Oma rahvas, eriti Halliste kandi inimesed peaksid mäletama koolilaste ühesugustesse kampsunitesse riietamise aega. Need kavandas Riina Tomberg ning valmis kooti Kuressaares.

Kust see laps need  laulud võttis?

Riina Tombergi kunstilembus pärineb kodust nagu paljudel teistelgi, kes on kunsti juurde jõudnud. Tema isa Bruno Tomberg oli sisekujundaja ja ema Mall Tomberg tekstiilikunstnik. Nõnda valis tütargi kunstiinstituudis tekstiili eriala.

Päris juhuslikult ei läinud toonane üliõpilane ka Põhja-Jäämere äärde Obi alamjooksule, kus elavad handid ja mansid. Ekspeditsioonid viisid teda Lääne-Siberisse hiljemgi. Huvi rahvaste kultuuri vastu pärines samuti kodunt, eriti isalt, kes korjas mitmesuguseid esemeid käepärasest Eestistki.

«Meil oli üks männijuurikatest valmistatud vakk, mis oli Eestis kogutud kindaid täis. Kui see vahel harva avati, siis oohh!, mis imeline vaatepilt see oli,» meenutab Riina Tomberg koduseid lapse- ja noorpõlvemuljeid.

Praegu asub see kindavakk tema Saaremaa-kodus.

ARVAMUS

Ave Matsin,
kultuuriakadeemia rahvusliku käsitöö osakonna juhataja

Riina Tomberg on väga hinnatud õppejõud, kelles on ühendatud loov kunstnik, tundlik teoreetik ja hea praktik. Tema mitmekülgsetest kogemustest on palju kasu nii üliõpilastele kui kogu Eesti rahvakunstiruumile laiemalt, sest häid meistreid ei ole kunagi liiga palju.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5