Antu Ott oma kalanahast piltidega. Mehe tõdemusel mahub poole aasta töö ära kahte pappkasti. Foto: Elmo Riig

Sakala mängudel kauplemiseks on 50-aastane mees meisterdanud spetsiaalselt Viljandi motiividega pilte. Tema elutoa riiulil seisavad laadale mineku ootuses raamide sees Viljandi lossivaremed ja rippsild, Ugala teatri hoone ning Pauluse ja Jaani kirik.

Kaugelt vaataja ei pruugi esialgu arugi saada, et lõuendi asemel on nendel teostel kasutatud kalanahka.

Värviliste Viljandi-vaadete kõrval seisab aga maastik, millel on naturaalset värvi kalasoomused selgelt äratuntavad. Selle pildi tegemiseks on oma naha pidanud loovutama viis haugi, kaks lõhet, kaks latikat ja forell.

Nahad kuivavad nööril nagu pesu

Antu Oti kinnitust mööda on iga kalaliigi soomused erinevad. Kuigi mees armastab ka ise kalal käia, on enamiku piltidesse pandud nahkadest talle andnud Võrtsjärve kalurid Jaanus Aasa, Marko Vaher ja Guido Tirka.

Tooreid nahku hoiab meister kõigepealt mõnda aega soolas. Seejärel ta peseb ja kuivatab neid. «Panen nahad nagu pesu nöörile päikse kätte kuivama,» muigab mees. «Üle kuivatada neid ei tohi, sest siis läheb nahk rulli kui krepp-paber.»

Pildimaterjali valmistab Ott ette oma Oiul asuvas maakohas, mis on tema sünnikodu. Seal meisterdab ta Suure-Jaani mehe Hans Tõnuvere toodud liistudest valmis ka pildiraamid.

Pildid liimib kunstnik kokku oma Leie korrusmaja kolmetoalises korteris. «Osale piltidele tuleb liimida kolm kihti!» selgitab ta. «Alustan taustaga ja siis tulen kujunditega järjest ettepoole.»

Liimimine nõuab suurt keskendumist ning näiteks televiisori vaatamise kõrvalt seda teha ei saa. Valminud toorikuid tuleb ühtlase pinna saavutamiseks mõnda aega ka vajutuse all hoida.

Mees tunnistab, et piltide valmistamisele kulub peaaegu kogu tema vaba aeg. «Aga pidevalt seda teha ka ei saa,» tõdeb ta. «Vahel ei taha ma mitu päeva seda kõike nähagi. Kui vaim peale tuleb, siis teen jälle öö otsa.»

Kui ettevalmistatud materjal on olemas, kulub meistril ühe pildi paika sättimiseks ja liimimiseks tavaliselt umbes kolm päeva.

Antu Ott meenutab, et esimesed kalanahast pildid tegi ta 1996. aastal. «Eks ma kusagilt lehest või televiisorist nägin nende tegemist. Ise ma selle peale ei tulnud,» jutustab ta.

Tema uuendus on see, et hakkas kalauimesid kasutama. «Algul pildusin need kõik minema, kuid siis hakkasin ka neid piltidele sättima. Mõnele olen värviga erksust juurde andnud,» selgitab ta.

Hulk aega meisterdas Ott kalanahast pilte vaid kinkimiseks. Aasta tagasi sai ta tõuke neid rohkem tootma hakata.

Möödunud kevadel sattus ta ühel sünnipäeval oma piltidest kõnelema praeguse Kõpu kooli õpetaja Thea Pärnametsaga, kes oli küsinud, miks mees oma loomingut kuhugi vaatamiseks välja ei pane.

«Tema abiga sain Soomaale näituse,» jutustab Ott. Kuna väljapaneku korraldajad polnud kalanahast pilte varem kunagi näinud, otsustaski meister edaspidi rohkem sellele tehnikale keskenduda.

«Eks siis, kui keegi asja vastu rohkem huvi tunneb, tuleb suurem tegemise tuhin peale!» muigab ta.

Nüüdseks on Antu Oti kalanahast pildid lisaks Soomaa Külastuskeskusele väljas olnud Leie koolis, Puiatus ja Tallinnas. Kuldkala püüdmise ürituse ajal käis ta neid pakkumas ka Pühajärvel.

Pildid on väljas ka tanklas

Meister tunnistab, et mingit äriplaani ta oma piltidega sidunud ei ole. «Teen neid lihtsalt seepärast, et oleks midagi teha,» lausub ta.

Enamiku ajast veedab Ott oma Leie korteris üksinda. Abikaasaga kohtub ta vaid kord nädalas, sest naisel ei olnud Leies enam tööd ning nüüd peab ta Viljandis õmblejaametit. «Nädala sees on abikaasa seetõttu linnas või majandab oma isakodus Ristil,» selgitab Ott.

Mees tõdeb, et kuigi nende pere kannab hoolt kahe maakodu eest, ei ole kumbki nii heas korras, et sinna sisse saaks elama minna.

Leies ei ela enam ka peretütred, kellel aastaid 20 ja 18. Vanem neiu õpib Türil ametit ja noorem lõpetab Viljandis gümnaasiumi.

Antu Ott ise töötab Leie tanklas tankijana. «Seal siseruumides on samuti mu pildid väljas,» lisab ta.

Õppinud on mees Viljandis Jakobsoni koolis, kus ta keskhariduse kõrvalt omandas autojuhi kutse. Nõukogude ajal oligi Ott Leie kolhoosi autojuht.

Töötupõlve ei ole ta pidanud taluma, sest vahepeal õnnestus tal autojuhiks olla ka ühes lähedalasuvas talus.

Lisaks piltide maalimise-le ja meisterdamisele armastab Antu Ott puujuurikatest nikerdusi teha. Vahel paneb ta paberile mõne luuletusegi.

«Ei oskagi öelda, mis mind seda kõike tegema sunnib... Ilmselt soov ennast väljendada,» lausub mees.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4