Sellel Tarvastu valla metsatukal pole õiget omanikku ja nii on 1998. aasta suurtormist räsitud puistu tõeline üraskite kasvulava, kus sirgunud kahjurid saavad kõrvalmetsi rünnata. Foto: Elmo Riig

Metsamees Mihkel Maala sõnul oleneb palju tegijast: kas inimene on juhuslikult metsatööle sattunud või majandab oma metsa.

«On reegel, et kännu kõrguseks jäetakse kolmandik selle diameetrist,» tõi Maala näite. «Lodumetsas võib känd mõnikord ka kõrgemaks jääda, sest sellises laanes on iga puu sageli oma mätta otsas.»

Lageraielankidele jäetakse kasvama üksikud seemne- või säilituspuud. Seemneid külvama jäetakse tavaliselt männid, mis annavad loodusliku külvi. Säilituspuudeks sobivad kõvad lehtpuud, näiteks saared, mis elavad üle ka teise põlvkonna metsakasvu.

Maala jutu järgi hoiavad metsamehed sae eemal ka niisugustest puudest, mis torkavad silma huvitava kujuga või mille tüve kaunistavad pahad ja käsnad.

«Langile jäetakse puutüükaid, et lindudel oleks koht, kus istuda ja pesa teha,» selgitas metsamees. Sellised tüved võetakse maha juhul, kui need on ohtlikud või hakkavad segama langi harimist. Mõnikord lastakse kasvada ka nendel puudel, mille langetamiseks pole mõtet kütust raisata, sest tegemist pole tarbepuiduga.

Lageraie korral võetakse maha kogu sobilik materjal, et hiljem ei tuleks näiteks tormimurdu koristama minnes noori puukesi tallata.

Maala jätab oma metsa majandades maha niinimetatud püünispuid, et sellel seaksid end sisse kahjurid, ennekõike kooreüraskid.

«Kui üraskid on püünispuule kogunenud, läheb see saekaatrisse,» kõneles metsaomanik.

Metsakahjurid kuuluvad paljude lindude ja teiste putukate menüüsse. Kooreüraskid on siiski see kahjuriliik, kes omaniku hooletust ära kasutades võib korrastamata metsas tõelise laastamistöö korraldada.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0