Reelikal jätkub südant, soojust ja aega igaühele, kellega elu ta kokku on viinud. Väike valge kassipoeg saab armastust temalt ilmselt kõige rohkem. Foto: Elmo Riig

Ühe Tohvri punastest tellistest kortermaja aknad on õitsvaid lilli täis, olgu suvi või talv. Kaheksajalgne hall õnneämblik sahvriakna ülemisel ruudul on samuti tardunud ega liigu sealt isegi lume saabudes mitte kuhugi.

Need on 25-aastase harrastuskunstniku Reelika Karu kodu aknad ja ühtlasi ta klaasimaaliteosed.

Tüdruku toa riiulil on värvid ja pintslid ning klaasitükid, mis vitraažiks sündimist ootavad. Seinariiulis seisavad REM-i plaadid. Ainult lapikud väiksed kivid on Reelika varanduse hulgast praegu otsa lõppenud. Kust sa neid kive talvel ikka võtad.

«Kui Tohvrile uut silda ehitama hakati ja suur kruusahunnik maha kallutati, küll ma olin siis õnnelik,» räägib kunstnik oma kiviarmastusest.

Reelikal on võime elutu elavaks muuta. Tänu pintslile ja värvidele saavad kividest ta käes lepatriinud. Seda, millist imet need lepatriinud inimestega teha suudavad, peab oma silmaga nägema.

Reelika on neid täpilisi kivitriinusid jaganud sõpradele ja tuttavatele, vahel võhivõõrastelegi. Igaühe nägu selgineb niisugust kingitust vastu võttes suurest õnnest ja üllatusest: «Oi, le-pa-trii-nu!»

Vahel on Reelika oma lepatriinusid ka müünud, et pisut raha koguda. Aga ei millekski muuks, kui uute värvide ja pintslite ostmiseks, et veel ilusamaid lepatriinusid maalida.

Tähtsam kui ükskõik missuguse numbriga rahatäht on Reelika meelest teise inimese südamest tulnud rõõm.

Lepatriinud on parajasti lennus

Praegu on Reelika paarisajaliikmeline lepatriinupere kodunt ära. Detsembri algul rändasid nad ühele pealinna näitusele, mis avati Tallinna puuetega inimeste tegevuskeskuses, ega ole sealt veel tagasi jõudnud.

Näituse avamisega algas 1. detsembril Eesti Televisioonis saatesarja «Puutepunkt» vaatajakonverents.

«Puutepunkt» on igal selle sügise nädalal vaataja ette toonud lugusid, mille peategelased on inimesed, kellelt elu on ühe käega midagi ära võtnud, aga teisega sageli juurde andnud. Tohv-ri tüdruk Reelika on olnud ühe niisuguse loo peategelane.

Nüüd on ta uuesti tähelepanu keskpunktis ja mitte ainult kaamera ees, vaid suures saalis paljude inimeste silme all.

«Ma olen märganud, et mu lepatriinud avavad inimesi,» vastab ta, kui küsitakse, miks just lepatriinud.

Triinude loojale kingitakse lilli, lausutakse kauneid sõnu ja jagatakse kallistusi.

Reelikal on tervituste ja kingituste vastuvõtmiseks ainult üks käsi, teist läheb tal vaja liikumisel ja küünarkepi hoidmisel. Lõpuks, kui ta lilled kõrvale saab panna, ütleb ta: «Kallistame veel!» Ja kallistab, nagu jaksab.

Siis küsib saatejuht Sven Paulus: «Milline tunne sul nüüd on?»

Reelika seisab keset temale suunatud prožektorivihku, karvase muhviga mikrofon pea kohal, ja lausub: «Ma ei tea, mis tunne mul peab olema. Ma ei ole enne kunstnik olnud ega ühtegi näitust avanud.»

Nalja pealt kokku ei hoia

Reelika on igas olukorras kartmatu ja huumorimeel ei jäta teda kunagi maha. Oma naljadega on ta paljud inimesed äragi ehmatanud.

Kui «Puutepunkti» saate meeskond Reelikat Tohvril filmimas käis, oli kogu külarahvas majade akendel ja väravatel väljas, et näha, mis sünnib. Pärast tuli üks või teine küsima, kui palju talle selle saate eest maksti. Reelika vastas, et 10 000 krooni, aga et Eesti Televisioon on vaene asutus, siis saab ta raha jupikaupa.

Tegelikult võib ta rääkida kõigest, mida küsitakse. Ka oma haigusest. «Siis saavad teised meiesugustest santidest rohkem aru. Muidu mõeldakse meist ei tea mida ja kardetakse,» põhjendab ta.

Reelika on nõus, et sant pole ilus sõna ja nii pole kena öelda, aga ta teab, et nad ise räägivad veel palju hullemini. «Kui sa vaid meie nalju kuu-leksid!»

Valentina võilillemesi

Reelika elab Tohvril koos vanaema Valentinaga (pildil). Nende kodu leiab külast kergesti üles, sest see on ainus maja, mille trepil on kaks käsipuud.

Kui Reelika kooliajal klassiõdesid esimest korda külla kutsus ja nagu muuseas mainis, et tal on vanaema ka kodus, venisid tüdrukute näod pikaks — mi-is?!

Järgmine kord, kui sõbrannad end tulekule sättisid, küsisid nad: «Kas sul ikka vanaema ka kodus on? Kui on, siis me tuleme kindlasti!»

Valentina toob lauale kohvikannu ja kausitäie kuldkollast võilillesiirupit. Sellel on suve lõhn ja maitse selgesti küljes.

Väljas on mitu kraadi külma, toas kuumab must raudahi ja vöödiline kass Liisu magab tugitoolis, valge poeg kaisus. Reelika sügab mõlemat karvakera kõrva tagant ja teatab, et kui nüüd keegi kooki tahab, peab ta selle endale ise lahti lõikama.

Reelika üks silm ei näe peaaegu midagi, teine näeb aga mitmekordselt ja see toob mõnikord suurt segadust.

«Mul istub siin praegu vastas umbes kolm ja pool reporterit,» lisab ta. Ja selle peale on võimatu tõsiseks jääda.

Reelika jalg, käsi, pool nägu ja silm ei ole päris need, mida üks noor naine endale ihkaks. 25-aastasena on tal seljataga neli rasket operatsiooni. Need on veidigi püüdnud taltsutada ta peas asetsevaid kiusakaid tegelasi — nelja ajukasvajat.

Ega muu kui lõikamine palju aitagi.

Kui Reelika oli 12-aastane, hakkas tal ühel päeval vasak kõrv kohisema.

Uuringud kestsid ja kestsid.

Tüdruku peas oli täpp

14-aastaselt saadeti tüdruk esimesele operatsioonile. Arstid ütlesid, et tal on peas täpp, mis tuleb ära lõigata.

Pärast kümnenda klassi lõpetamist oli Reelikal teine lõikus. Kooli jõudis ta tol aastal alles novembris. Aga õppis teistele järele.

Viljandi Maagümnaasiumi lõpetas ta 1999. aastal. Mõtles, et läheb Tartu meditsiinikooli, aga tuli sealt pärast aktust millegipärast tagasi. Miks, seda ei oska ta seletada.

Endine klassiõde kutsus Reelikat Viljandi kutsekooli sekretäriametit õppima. Kahe aasta pärast alustas ta Pärsti vallas praktikandina tööd.

Kuu aja pärast viidi ta kolmandat korda peaoperatsioonile. Siis jäi Reelika koduseks. Natuke vähem kui aasta tagasi, tänavu jaanuaris oli tal neljas lõikus.

Naabrinaine kurdab, et pole see Reelika siin kodune midagi. Tüdruk muudkui sõidab ringi: kord on ta koolitusel, kord kursustel, mõnes laagris või invaspordivõistlustel. Siis jälle tegelustoas või sõbrannadel külas. Kus kõik veel! Viimasel ajal käib ka leerikoolis.

Kui ma kevadel olemas olen

Reelika sai leeritunnistuse ja õnnistuse Viljandi Jaani kogudusse astumiseks neljandal advendipühapäeval.

Enne leeripüha tõusis tema rühmas jutuks, et mis oleks, kui hakkaks ka edaspidi omavahel kokku saama.

Kõik leeriõed ja -vennad olid päri.

Õpetaja küsis, kes tahaks organiseerimise enda peale võtta. Keegi ei julgenud midagi öelda.

Siis kostis Reelika hääl: «Mina võin ju võtta, kui ma kevadel ikka olemas olen.»

Niisuguse jutu eest tuleks teda hurjutada: «Kuidas sa räägid! Mis jutt see olgu! Muidugi oled sa olemas!»

Aga Reelika teab, et oma haigusega pole tal mõtet kassi ja hiirt mängida. Tema võiduvõimalused on veel väiksemad kui näljase kassi küünte vahele sattunud hiirepojal.

Reelikal on hoopis teine, palju kavalam nipp. Ta ei võitle surmaga, ta võitleb eluga. See tähendab, ta võitleb elu eest. Nii kujuneb Reelika iga elatud päev võidupäevaks.

Reelikale meeldib väga sporti teha nagu kõigile temavanustele inimestele. Ja üldse, mille poolest peaksid tema soovid teistsugused olema?

Tagurpidi oda ja fantaasiaõng

Reelika võib invaspordivõistlustel oda küll kogemata valepidi kätte võtta, aga kui treener vea ära parandab, viskab ta selle nii kaugele, et teenib medali. Neid medaleid on tal kodus terve peotäis. Vanaema käib vahepeal teises toas, tuleb ja näitab.

Reelikale meeldib kergejõustik, aga ka boccia. See on selline Itaaliast pärit pallimäng, mis meenutab petanki.

Kui Reelika kuulis invaspordiliidu korraldatavatest kalapüügivõistlustest, siis kibeles ta sinnagi.

Aga õng oli puudu. Selle pärast ei jäänud ometi võistlemata. Reelika võttis oma kargu, laenas tamiili, korgi ja konksu ning tõmbas oma fantaasiaõngega veest välja võistluste pikima kala! Selline tüdruk on Reelika.

Reelika palve

Kord oli Reelika koos vanaemaga linnas asju ajamas. Üks ammune tuttav astus kaastundest ja uudishimust vanaemale ligi ja päris, et mis tema lapselapsel küll viga on.

Reelika seisis sealsamas kõrval ja küsis selge häälega vastu: «Kas minul või?!»

Küsija ehmatanud pisut, aga pärinud vanaemalt poolihääli edasi: «Oi, kas ta oskab rääkida?»

Jah, Reelika oskab rääkida. Ta oskab ka mõtelda ja kirjutada ning palju muidki asju teha, millest selles loos on kirjas ainult mõned.

Oma leerikooli essee pealkirjaks valis ta «Palve minu elus» ning pani sellesse kõik mõtted ja küsimused, mis tal on tekkinud siis, kui ta on püüdnud leida kahekõnet Jumalaga. Seda esseed lugedes tõusevad vahepeal ihukarvad püsti.

Reelika jutustab veel ühe loo. Ta sattus seltskonda, kus paluti igaühel end tutvustada ja rääkida oma unistustest. Kes soovis, et tal tööl paremini läheks, kes uut kodu, õigemat kallimat, rohkem raha ja ilusaid asju.

Kui järg jõudis Reelikani, ütles ta: «Mina olen Reelika Karu ja unistan sellest, et ma saaksin haigutada...»

Ta naerab veel praegugi teiste hämmeldunud pilke meenutades. «Nad võisid imestada küll, aga nad ei kujuta ette, kui õnnelikud nad kõik on, et võivad magusasti suure suuga haigutada, kui ainult tahavad. Mina seda ei saa.»

Tore on, et on tore

Reelikal on lugu sellegi kohta, kuidas ta oma uusi veidraid silmi kasutama õppis.

Tõstis ühel päeval laua lagedaks, võttis soolapaki ühte kätte ja topsi teise ning hakkas soola topsi valama. «Terve laud oli valge,» meenutab ta. Aga tops sai lõpuks täidetud ja nii astus ka Reelika oma uute silmadega vaatamiskunstis pika sammu edasi.

Mõnikord küll juhtub, et ta puuhalu ahjusuust kolksuga mööda paneb, aga sellest ei ole midagi — üht halgu võib ju ka teist korda üritada ahju panna.

Reelika ei nuta taga aegu, mil ta terve oli ja pea ei valutanud. See viiks ta enesehaletsuse ja vihani, et miks ometi. Miks?

Sellele küsimusele ei ole vastust. Niisugusest hinge tilkuvast kibedusest koguksid jõudu kõik ta kasvajad. Seda luksust Reelika endale lubada ei saa. Lihtsalt ei saa.

Kas Reelika kardab?

Muidugi kardab. Mitte keegi ei tea, millal ootab teda järgmine operatsioon. Aga Reelika püüab sellele mitte mõelda.

«Kas ma valutan pead väljas inimeste keskel liikudes või kodus, valu on ikka üks,» tõdeb ta. «Vähemalt ei ole ma kunagi üksi... Alati on seltskond!» Selle viimase all peab Reelika silmas — naerge või nutke — oma ajukasvajaid.

Rohkem Reelika valust ei räägi. Näitab hoopis oma tuba, seda, mida loo algul sai pisut kirjeldatud. Ühele seinale on varasemast ajast jäänud suured tušikirjas tähed, otsekui kirjakunstitunni harjutusread: «Tore on, et on tore!»

Reelika ei ole neid kirju tapeedilt maha kraapinud ega plakatiga katnud. Las nad olla!

Lepatriinu, lepatriinu, lenda ära, lenda ära, too homme soe ilm!

Kui Reelika mind õue saatma tuleb, võtab ta kaasa kaks leptriinut, kes Tallinna rännanud näitusest kogemata maha on jäänud, ning proovib need panna lumemütsidega aialippidele. Lepatriinud ronivad ju ikka millegi kõrge otsa, enne kui lendu tõusevad!

Päeval, mil Tohvri kruusahunniku kividele maalitud lepatriinud ellu ärkavad, tiivad laiali löövad ja sooja ilma järele suunduvad, saab Reelika terveks.

Mida Reelika õpetab?

Psühholoog Ene Raudla on Reelikaga kohtunud pisut enam kui aasta ja räägib temast nii.

«See on nii kummaline, aga ükskõik mida Reelika ütleb, mõtleb või teeb — kõik särab! Reelika aju ei tooda prahti. Ta ei raiska oma pead tühjadele mõtetele. Miks ta peakski — seal ruumi isegi vähe!

Jah, elus võib ette tulla olukordi, kus ükski asi ei toimi ja mitte miski ei aita. Nii, nagu Reelikal on tema haigus.

Mis siis saab? Siis jääb inimese ainukeseks väljapääsuks oskus kannatada. See, mis saatus on sulle toonud, tuleb lihtsalt ära kannatada, tundugu see nii ebaõiglane kui tahes.

Reelika näiteks ei saa uinuda lootuses, et äkki homme ta pea ei valuta. Ta võib ainult mõelda: «Äkki homme valutab mu pea na-tu-ke-ne vähem!» Siis maalib ta lepatriinuks mõne järgmise kivi ja saab jõudu mõttest, et see võib kellelegi rõõmu tuua.

Paljud inimesed ei tuleks Reelika asemel kodust väljagi. Aga Reelika tuleb, teeb kõike, mis talle vähegi jõukohane ning sageli rohkem, andes nii eeskuju paljudele teistele. Reelika ongi nagu kõik teised, ainult tuhat korda tublim.

Kust võtab üks tüdruk niisuguse väe ja võimu? Seda ei ole tal ammutada mitte kusagilt mujalt kui iseenda seest.

Aga muidu maailmas ringi vaadates ei ole meil siin muud kui üks suur tormamine ja kiirustamine. Inimeste kannatus on imelühike. Mitte keegi ei malda enam mitte midagi korralikult ära oodata.» («Sakala»)

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.87