|
 |
22.09.2007 00:01 Enn Siimer, teatrikriitik Andres Noormets on juba kolm aastat Pärnu Endla lavastaja ja seal ka märkimisväärset edu saavutanud: tema käe all valminud August Kitzbergi «Kauka jumal» on Eesti teatri viimase aja põnevamaid klassika- ja Jim Ashilevi «Nagu poisid vihma käes» huvitavamaid noortelavastusi. Lavastajad on liikuv rahvas — kunagi ei tea, milline teater teeb ettepaneku midagi põnevat publiku ette tuua. Põhikoosseisu kutsutakse lavastajaid aga harva, üksnes siis, kui ollakse kindlad, et too suudab mitme hooaja vältel repertuaaripilti rikastada ja teatrile soodsat mainet kujundada. Mugavam on kasutada külalislavastajaid. Lavastajaelu mõru leib Mida tähendab tänapäeval olla hea lavastaja? Mis on üldse hea teatrilavastuse tunnus? Kas muu hulgas publikumenu? Need ei olegi nii lihtsad küsimused, sest kassaedu võib saata sedagi lavastust, mis paistab silma maitsevääratuste ja labasusega. Raha ei häbene ka teatrid ise ja mõni neist just selle peale välja lähebki. Kriitika nahutab, aga mis sellest — rahvas vaatab ja tunneb mõnu. Samas on raske ette kujutada lavastust, mida kriitika vaimustusega tervitab, kuid mis publikule üldse ei meeldi. Eks kriitikki püüa ju väljendada ja seletada publiku suhtumisi. Raske materjal Kui oli kuulda, et Andres Noormets lavastab Endlas Anton Tšehhovi «Kajakat», kruvis see ootused kõrgele. Aga pani ka kahtlema ja mõtlema. Tšehhovi näidendid on Eesti teatris alati olulised olnud — kas siis heas või halvas mõttes. Nii mõnigi tuntud lavastaja on oma hambad niisuguse materjaliga murdnud. Kui Andres Noormets tuli koos lavakunstikateedri kaaslastega (Elmo Nüganen, Allan Noormets ja teised.) Ugalasse, oli nende üks diplomilavastusi Kalju Komissarovi käe all valminud «Kolm õde» — minu arvates üks paremaid Komissarovi lavastusi üldse, kuigi seda mängiti vaid kümmekond korda. Paari aasta pärast mängis Noormets Ugalas taas Tšehhovi kangelast, seekord Kaarin Raidi käe all. See oli Trigorin «Kajakas». Kuis aga kõlab Noormetsa lavastajamaailmaga kokku efemeerne ja tundenüanssidel põhinev Tšehhovi näidendite võrgustik, mille tabamisel ja millele tänapäevaga kooskõla leidmisel on seni olnud ületamatu meister Kaarin Raid? Muusika ja ruum Andres Noormetsa «Kajakas» Endlas üllatas värskuse ja tänapäevasusega. Samuti sellega, et lavastaja oli leidnud enda ja Tšehhovi maailmale ootamatu ühenduse. Seda ühendust kannavad muusika ja lavaruumi ülesehitus. Lavastuses on elav muusika, kuid seda ei tee näitlejad. Mängib ja improviseerib ansamblist Dagö tuntud Taavi Kerikmäe, luues helidega mingi kosmilise ekvivalendi Niina monoloogist pärit maailma vaimule. See muusikas väljenduv maailma vaim on midagi niisugust, mis on tabamatu maa peal puuris askeldavatele tegelastele. Vaid Niina ja Treplev suudavad loomehetkedel teiste kohal lennata. Lavaruumi autoriks on lavastaja endale appi kutsunud teatris täiesti tundmatu arhitekti Veronika Valgu (tema on muide ka Suure-Jaani gümnaasiumi spordihoone autor). Lavaruumi ümbritsevad suured täispuhutavad plastikaattorud, mis loovad (vähemalt nii näis mulle rõdul istudes) mulje kitsast puurist või ringist, kuhu näitlejad oma kangelaste ja elumuredega on surutud. Muusika ja ruum panevad näitlejad raamidesse, kuid Tšehhovi ainulaadne maailm elab laval vaid tänu headele näitlejatöödele. On, kelle üle rõõmu tunda. Kõige rohkem pean silmas noori. Kolmik Treplev, Niina ja Trigorin (Sten Karpov, Marianne Kütt ja Märt Avandi) kujundab meeleolu, mille üksikasjalik analüüs nõuaks omaette artiklit. Kindlasti võib aga öelda, et see lavastus on väljapaistev ja mitte ainult Noormetsa loomingulises biograafias. LAVASTUS • Anton Tšehhov, «Kajakas». • Lavastus ja lavakujundus Andres Noormets, ruum Veronika Valk, kostüümid Reet Aus, muusika ja improvisatsioonid Taavi Kerikmäe. • Mängivad Piret Laurimaa, Sten Karpov, Ago Anderson, Marianne Kütt, Jüri Vlassov, Kaili Närep, Karin Tammaru, Märt Avandi, Indrek Taalmaa ja Tambet Seling. • Etendub Endla Küünis. Allikas: Endla |
|||||||
|
