«Kalju, meil annab sulle järele jõuda,» ütleb töökaaslane Vassili Boiko (paremal) juubilar Jaan-Kalju Nurgale tema tähtpäeval. Foto: Peeter Kümmel

Autoremondilukksepast oli ühtäkki saanud päevakangelane.

«Minu arvates on haruldane, et üks inimene on ühes ja samas ettevõttes töötanud viiskümmend aastat,» ütles Mulgi Reiside juristist personaliülem Anneli Lepik.

Seetõttu oligi firma pealik kirjutanud tööjuubilarile välja preemia ja tänukirja ning teised ostnud peo puhuks šampanja, katnud kohvilaua ja kutsunud kohale juubilari töökaaslased, mis sellest et neil olid tunked seljas ja näod määrdunud.

«Tunnista ausalt, kas sul pole kunagi tulnud sellist mõtet, et läheks siit ära? Häid autolukkseppi on ikka vajatud,» usutles Anneli Lepik.

«Sellist mõtet pole küll olnud,» kostis pool sajandit Viljandi bussipargis lukksepa, brigadiri ja jaoskonna ülemana töötanud Jaan-Kalju Nurk. Ta oli mõelnud ainult seda, et kui saabub pensionile mineku aeg, siis ta ka läheb. Aga kui kolm ja pool aastat tagasi kell nii-öelda kukkus, siis oli see mõte juba ümber mõeldud. Autolukksepp jäi ametisse, sest ta oli ja on soovitud mees.

50 aastat tagasi

Praegu käib Jaan-Kalju Nurk 67. eluaastat ja teeb tavapäraseid kaheksatunniseid tööpäevi nagu mullu ja aastakümneid tagasi.

1955. aasta 16. aprill oli see päev, mil Jaan-Kalju Nurk end lukksepaõpilaseks pakkus. Siis nimetati firmat autotranspordibaasiks number kaheksa ja selle direktor oli Jaan Lüüs. Aadress oli ka tol ajal Uku tänav 1-a, aga praegusi hooneid polnud. Bussegi oli vaid üks või kaks.

Hooned kerkisid pärast seda, kui autotranspordibaas oli tema rüpes kasvanud bussipargiga kooselu lahutanud ja Kantremaale enda tarbeks välja ehitatud alale kolinud.

«Millal sa viimati haige olid?» küsis Anneli Lepik. Personalijuht ei mäleta, et Nurk oleks sel põhjusel puudunud.

Ka mees ise ei mäleta. Vähemalt külmetamine või mingi nakkus pole seda aastakümneid põhjustanud. Aga kord oli tööd tehes talle miski silma hüpanud ning tohter kirjutas seepeale kahenädalase puhkuse. Seegi oli Vene ajal.

Ametiühingu usaldusisik Vilja Leesi teab ka põhjust, miks sellele töömehele pole haigused külge hakanud.

«Nurk on kõva spordimees,» nentis ametiühingutegelane. «Nurga spordialad olid jalg- ja käsipall ning jäähoki, eriti aga jalgpall. Ta oli toonase spordiühingu Jõud meister ja mängis ka teiste spordiühingute nimel ning tal on kodus vähemalt kümme medalit.»

Leesi oli 35 aastat tagasi tulnud bussiparki just selle kollektiivi suure spordilembuse pärast.

«Tunnista, need paljud spordikarikad meie karikaseinas on sinuga seotud,» lausus Vilja Leesi.

Jaan-Kalju Nurk ainult naeratas selle peale. Toonasel autobaasil oli oma jalgpallikoondis ning tema oli üks selle olulisemaid tegelasi. Kuhu need karikadki siis jäid.

«Bussi- ja taksopark oli üks neid Viljandi ettevõtteid, kust lihtsalt ära ei mindud,» tõdes ametiühingutegelane, kuigi firma on üle elanud mitmesuguseid aegu. «Vanasti ringituulamist polnud,» lisas juubilar.

Sõidab 48 bussi

Nii kinnitas tänase Mulgi Reiside liiniosakonna juhataja Kalju Heinleht. Aga vanad bussid ei liigu osavate remontijate abita.

«Meie remondimehed peavad olema ööpäev läbi kättesaadavad, sest pole ette teada, millal neid vaja läheb,» rääkis mehaanikaosakonna juhataja Ervin Luhaäär. «Ja pole olnud sellist juhtumit, et mõni keeldub. Meil töötavad vana kooli mehed.»

Jaan-Kalju Nurga äkilist abi läks viimati vaja ühel kärekülmal päeval Paides, kus bussi rattad olid meistrikätt nõudnud. Sõitjatele oli saadetud teine buss, aga meister oli rattad sealsamas jooksukorda teinud.

«Meie bussid on selles eas, et Nurk ja teised lukksepad saavad nende vigadest ise jagu. Uute busside tarvis poleks sobivat tehnikatki,» rääkis Luhaäär.

«Kalju, ütle ka midagi! Kuhu su huumorimeel täna jäänud on?» nõudsid määrdunud tunkedes mehed. Kaht võrdset eesnime kandev mees ainult naeratas selle küsimuse peale. Huumor sünnib sobivas seltskonnas ja naljatuju ei saa tellida.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4