Eve Mandri hakkas maalima siis, kui vanust juba kaheksakümmnend täis oli. Praeguseks on tema käe all valminud paarsada maali. Foto: Elmo Riig

Tarvastu Hooldekodu naabruses elava 80-aastase Eve Mandri toaseinu kaunistavad loodusmaalid, mis on tulnud eaka kunstniku enda pintsli alt.

Aprillikuu lõpul saab täpselt aasta sellest, kui memm esimest korda paberilehe ja vesivärvid kätte võttis ning maalima hakkas. Esimene pilt ripub seniajani tema elutoa seinal.

Eve Mandri selgitab, et maalimise juurde tõi teda kaks kurba sündmust. Enam kui aasta eest lahkus manala teele tema mees Aldo. Pärast 39 ja poolt tööaastat jättis ta pearaamatupidaja ameti Tarvastu hooldekodus.

«Töö oli pingeline ja polnud aega. Siis tuli esimest korda elus tühjus, polnud millegagi tegeleda. Palusin lapselapselapselt paberi ja värvid ning hakkasin maalima,» räägib naine.

Eve Mandri meenutab, et tegelikult oli tal joonistamispisik juba ammugi sees. Gümnaasiumis õppides kaunistas ta oma õppetöid piltidega. «Nii sain tavaliselt parema hinde,» naerab ta.

Joonistamisega tegeles ka tema mereväeohvitserist isa. Kanadas elanud ja mullu siitilmast lahkunud õde oli kunstnik. Ka Rootsis elanud vend olevat maalimise peale lahtise käega olnud.

Memm ütleb, et tema vastvalminud pildid vaatab üle Tarvastu Muusika- ja Kunstikoolis õppiv lapselapselaps Triin, kes ütleb vanavanaemale, mida ta uuest pildist arvab.

Joonistab merd ja maastikke

Eve Mandri joonistab peamiselt loodus- ja merepilte, seepärast et tema lapsepõlv möödus Aegna saarel. «Kasvasin mere ääres. Hommikul läksin välja ja tuppa tulin alles õhtul, kogu päeva veetsin mere ääres.»

Praegu teeb ta pilte kas mälu järgi või maalib postkaartide pealt motiivid maha. Väljas maalimas memm enam ei käi. «Proovisin küll korra Madonnat maalida, aga inimesed ei tule mul hästi välja,» nendib kunstnik.

Kaheksakümnenda aasta sünnipäevaks kinkisid nooremad põlvkonnad memmele pildiraame, erilist joonistuspaberit, molberti ja õlivärvid. Naine kasutab maalimiseks ainult vesivärve. «Meelisandiga vesivärvid on head, lisavad pildile erksust ja särtsakust.»

Alles hiljuti sai ta valmis oma 189. pildi. Umbes poolsada neist on ta ära kinkinud ja need on jõudnud Saksamaale, Rootsi ja Kanadasse.

Eve Mandri ei tee saladust sellest, et tahaks kunstikoolitust saada. Ta kavatseb sel teemal rääkida oma lapselapselapse kunstiõpetajaga Tarvastu kunstikoolis.

Lisaks joonistamisele meeldib memmele laulda, ta kuulub Tarvastu naisansamblisse. «Käisin noorena eraviisiliselt Senni Siimoni juures laulmist õppimas. Esimesed elamused sain kirikus esinemiselt. Mul on tugev hääl, seal kõlas eriti hästi,» meenutab naine.

Konservatooriumis sai Mandri õppida vaid mõned kuud, sest siis tuli välja, et ta isa oli Eesti Vabariigis sõjaväelane ja tüdrukule näidati ust.

Keerulised ajad pillutasid ringi

Eve Mandri sündis Viljandis, kuid üsna varsti kolis pere Aegna saarele, sest isa Agu Tammsaar oli mereväe õppekooli ülem ja suunati sinna teenistusse.

Venelased said Eestisse baasid 1939. aastal. Memm meenutab, et Aegnal asunud patarei andis saarele lähenenud nõukogude aluste suunas hoiatuslasud, kuid siis tuli presidendi käsk mitte vastu hakata. Inimestele anti kaksteist tundi asjade kokkupanekuks, kaasa tohtis võtta viiskümmend kilogrammi pagasit. Nad said Aegnal elada sama aasta 1. septembrini.

Elutee viis noore naise pealinna. Eve Mandri õppis Tallinna Kommertsgümnaasiumis. Sealt sai ta hea keeleoskuse, sest saksa ja inglise keel olid kohustuslikud. Saksa ajal tuli tal mõnda aega isegi tõlgina töötada.

Oma tulevase abikaasa Aldoga sai tüdruk tuttavaks siis, kui pere pommitamiste eest Jõelähtmel varju otsis. Noormees oli seal sõjaväelaagris ja kokku saadi tantsupidudel.

Sõda viis pere lahku

Sõda paiskas pere mööda maailma laiali. Isa Agu varjas end Läänemaal metsas, kus enamlased ta vahistasid. Sõjamees saadeti Komisse koos oma 13-aastase pojaga, kes metsavendadele metsa süüa viis. Võõralt maalt nad enam tagasi ei tulnud.

Õde ja teine vend siirdusid läände. Pikka aega ei teadnud Eve Mandri neist midagi. Algul levis jutt, et laev, millega tema õde koos abikaasa ja väikese tütrega lahkus, läks põhja.

Sellest, et õde Inglismaal elab, sai naine teada juhuslikult ühes järjekorras seistes, kui kahe inimese vestlusest õe nimi talle kõrvu jäi. Saanud õe aadressi, kirjutas Mandri talle ja kui nõukogude aeg läbi sai, käis tal Kanadas külaski.

«Kirjutasin õele esimest korda 1958. aasta 22. veebruaril,» on naisel meeles kõik tema elus olulised tähtpäevad.

Teadmata kadunud venna käekäigust sai Eve Mandri teada alles siis, kui toda enam elavate kirjas polnud. Vend elas Rootsis ja tema leidmist takistas suurel määral see, et ettevaatlik mees oli võõrsil endale võtnud rootsipärase perekonnanime.

Oma pere sai metsas alguse

Eve Mandri enda käekäik polnud samuti roosiline. 1945. aastal ta vahistati ja hoiti ligi kuu aega vangis. «Isa ei saadud kätte ja julgeolekumehed arvasid, et kui nad mu kinni võtavad, tuleb isa välja. Olin just kontserdil ja kui esinemise lõpetasin, viidi mind ära.»

Kui vahistajad noore naise raudteejaama viisid, õnnestus tal põgeneda. Ta peitis ennast ühte rongi ja jõudis viimaks Viljandisse. Järgnesid kaks aastat metsavennaelu. Metsas kohtus ta taas oma tulevase abikaasa Aldoga ja seal sündis neile ka tütar Inge.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4