«Asjadele leiab ikka lahenduse, peab ainult ise hakkaja olema,» ütleb Helle Heinsalu. Foto: Elmo Riig

«Ma ei ole tõesti selline tüüp, kes istub kodus ja mõtleb, et oi kui raske mul on,» ütleb 47-aastane Helle Heinsalu oma Abja-Paluoja kodu diivanil istudes ja rõõmsalt naeratades.

«Ei ole midagi raske, elu on lihtsalt natuke teistmoodi,» tõdeb ta. «Pole ma teistest erinev ühti, mul on lihtsalt teistsugused vajadused. Peab oskama oma elu nii sättida, et saad hakkama.»

Heinsalu elab kortermaja kolmandal korrusel koos pensionärist emaga, kes praegugi Abja Gümnaasiumis pedagoogiametit peab. Trepist üles ja alla jõuab naine käia karkudega, ratastool tuleb emal või mõnel abilisel talle järele tassida.

«Ega ma niisama väljas palju käigi. Ainult siis, kui kuhugi on vaja minna,» tunnistab ta. Toas liigub ta enamasti karkudega, jalgu ümbritsemas spetsiaalsed tugivahendid.

Lapsepõlves tegeles rahvatantsuga

Päris oma jalgadel kõndimise tunne Helle Heinsalul siiski kogemata ei ole. Teismeliseeani oli ta üsna terve ning tegeles algklassides isegi rahvatantsuga.

Tervisemured saabusid koos puberteediga. Siis hakkas sünnitraumana saadud seljaajusong järjest rohkem tüdruku käimist ja tasakaalutunnet mõjutama.

Järgnesid uuringud ja kaks seljaoperatsiooni. Pärast viimast, 1975. aastal tehtud lõikust ta enam kõndida ei saanud. «Eks see oli ikka hoop,» tunnistab Heinsalu. Ta meenutab, et esimesel aastal pidi ta leppima ainult ratastooliga, karke ta kasutada ei saanud.

Siis oli neiu rohkem maal vanaema ja vanaisa juures, kus ei olnud nii palju treppe.

Neli klassi lõpetas Helle Heinsalu Abja Keskkoolis, seejärel läks ta Haapsalu sanatoorsesse internaatkooli, kus sai keskhariduse. Sealt naasis naine Abja-Paluojale ja asus 1977. aastal tööle Rahvakunstimeistrite Koondises UKU.

Kodus töötades ta tikkis, heegeldas ja kudus koondisele esemeid 14 aastat.

Pärast seda, kui UKU 1992. aastal tegevuse lõpetas, Heinsalu uut töökohta enam ei leidnud. Teenistuseta oli ta tosin aastat kuni eelmise nädalani, mil Viljandi Tikuvabrik nelja puudega inimesega tikutooside valmistamise lepingu sõlmis.

«See on ikka väga tervitatav, et keegi üldse viitsib ja tahab puuetega inimestele töö leidmisel abiks olla,» leiab naine, kui Viljandimaa Tööhõiveameti algatatud ettevõtmisest räägib.

Koolis õppimine oli

kui eneseteostus

Vaatamata palgatöö puudumisele ei olnud Helle Heinsalu ka vahepealsetel aastatel niisama. Ta oli juba ammu kuulnud sellest, et Astangul avati kutserehabilitatsiooni keskus erivajadustega inimestele. 2000. aastal asus ta sinna õppima.

«Olin tegelikult juba ammu otsustanud, et mulle aitab kodus istumisest,» tunnistab Heinsalu. «Sain täiesti aru, et pärast kooli on töö leidmine väga suur juhus, kuid õppimaminek oli mulle mõnes mõttes nagu eneseteostus. Soovisin endale tõestada, et saan hakkama ega pea kodus norutama.» Ametikoolis õppis Heinsalu bürootööd ning sai pärast lõpetamist tunnistuse.

Täiesti omaette lugu on aga see, kuidas ratastooliga naine pealinna vahet käis.

«Sõitsin Tallinna liinibussiga. Minu maja juurest lähevad läbi Karksi-Nuia—Pärnu—Tallinna bussid. Siin nurga juures need siis peatusid ja juhid aitasid mu peale. Tagasi tulles panid nad mu siin jälle maha,» jutustab ta. Sellest, et ta tee ääres ootab, andis pealinna sõitja bussijuhtidele telefoniga enne teada.

Tänutäheks aitamise eest said Pärnu bussipargi bussijuhid Artur Aavastik ja Arnold Einola Eesti Liikumispuuetega Inimeste Liidult tiitli Aasta Tegu 2004.

Heinsalu nendib, et liikumispuuetega inimestel ongi kõige teravam probleem transport. Temagi on pidanud paljudest käikudest loobuma, sest ei ole soovinud tuttavatele enese sõidutamisega tüli teha.

«Meil võiks olla ikkagi mingi invatranspordi kasutamise võimalus. Selline, mida saaks ka maakonda välja kutsuda ning mille tellimine oleks jõukohane,» mõtiskleb naine.

Sõpradega kohtub invasporti tehes

Suhtlemisvaeguse all Helle Heinsalu ei kannata. Tal on palju tuttavaid ja sõpru, kes enamasti on samuti liikumispuuetega inimesed. Üksteisega peavad nad sidet arvuti ja telefoni vahendusel ning kohtuvad mitmesugustel üritustel, näiteks invasporti tehes.

«Mina olen kõige rohkem mänginud boccia’t,» kõneleb ta ja kirjeldab pikalt, kuidas seda petangisarnast mängu mängitakse. Naise häälest kõlab väike uhkusenoot, kui mainib, et on boccia’s olnud Eesti meister.

Samas teab Heinsalu, et paljusid ratastooli jäänud inimesi on väga raske kodust välja saada. Tema tõdemusel on hättajäänute toetussüsteem meil väga nõrk. «Nende inimestega tuleks tegelema hakata juba haiglas. Peaks selgitama, milliseid võimalusi nad saavad edaspidi kasutada, millised on abivahendid ja muud sellist. Nad ei tea ju alguses mitte midagi!» ohkab ta.

Kõige hullem on tema tõdemusel psühholoogilise barjääri ületamine. «Ärge jääge pärast õnnetust koju nukrutsema! Elu ei ole lõppenud, see tuleb lihtsalt veidi ümber sättida,» julgustab naine.

Tähtis on Helle Heinsalu sõnul ka see, et sõbrad pärast õnnetust ei eemalduks, olgugi et nad esialgu võib-olla ei oska ratastooli jäänuga suhelda.

«Kõige hullem on haletsemine, seda ei tohi teha. Samas ei vii kuhugi ka selline hoiak, et pole midagi, küll sa saad hakkama,» õpetab naine. «Olge selle inimesega samamoodi nagu ennegi: kui ta abi vajab, siis aidake ja kui tal on vaja muret kurta, siis kuulake. Ainult ärge jätke neid inimesi maha!» palub ta.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.43