Luule Rigertas ei kaota iial head tuju. Foto: Peeter Kümmel

1941. aasta 14. juuni on Luule Rigertasel täpselt meeles: päike paistis heledalt ja ilm oli soe.

Küüditajad olid pannud isa toolile istuma. Ta ei tohtinud end liigutadagi. Samal ajal otsis ähmi täis ema, mida kaasa haarata. Aga ühes võis võtta ainult nii palju, kui jaksu kanda oli. Luule oli siis kümnene ja õde viiene.

Missugused vagunid neid Puka jaamas ootasid, teab enamik eestlasi sõnul seletamata. Sellele Karksi-Nuia perele kujunes sõit Siberisse kurjaks kogemuseks.

«Rong oli puupüsti rahvast täis ja lõputult pikk,» meenutab Luule Rigertas 64 aasta taha jäänud teekonda. Stepipeatustes kanti vagunitest välja loendamatu arv surnuid, enamasti beebisid.

Pereisa oli neist lahutatud juba Pukas, teda ootasid vangipõlvepiinad. Ema kahe tütrega võeti rongilt maha Novosibirskis, pandi laial Obi jõel laevale ja lasti sealt maale Griškinos. Sealt oli elukohaks määratud kolhoosi kolmteist kilomeetrit.

Need kolmteist kilomeetrit on Luule Rigertasel kui elulukku sisse kirjutatud.

Kaks ununematut teekonda

Esimene Siberi talv tuli peale, süüa polnud aga midagi. Kõik kaasas olnu oli juba müüdud või vahetatud, ema abielusõrmus oli näiteks läinud ämbritäie kartulite eest. Kohalikud isegi olid poolnäljas. Ja siis astus ema 40-kraadise külmaga Griškino poole tööd otsima.

«Ema ei tulnud tagasi esimesel, teisel ega kolmandal päeval. Meil polnud midagi süüa, vesi oli panges külmunud ja me ise lesisime teki all. Arvasime, et ema on teel külmunud või huntide kätte jäänud,» jutustab naine.

Aga ema siiski naasis — ta oli koristajaks saanud. Selsamal ööl sundis ta tüdrukud rõivisse, mähkis nende suvejalatsites jalad kaltsudesse ning nad asusid teele.

Teine ja veel hirmsam teekond järgnes kümme aastat hiljem, 1950. aasta veebruaris ja märtsis. Siis kõndis ta tapivangina kolmsada kilomeetrit Tomskist juba tuttavasse Griškinosse.

«Samm vasakule või paremale, ja sind lastakse maha! Teate küll, kuidas see vangide viimisel käis,» räägib Luule Rigertas. «Need kolmsada kilomeetrit olid ikka väga rängad.»

Ta oli olnud üks nendest alaealistest, kes lubati pärast sõda Siberist koju, kui seal hooldaja leidus. Teda võttis Karksi-Nuias vastu onu. Ja agar nagu ta oma loomult oli ja on, läks ta kooli kõrval laulukoori ja tantsuringi ning tegutses tuletõrjes.

Ta tahtis saada õpetajaks, aga teda ei võetud kohalikku kooperatiivi müüjakski. «Teie isa istub kinni, aga teie tahate varaliselt vastutava koha peale,» oli poliitiliselt teadlik kaadritöötaja öelnud.

1949. aasta 25. märtsil oli Karksi-Nuias Tartu maantee olnud küüditajate autosid täis. Neiu eriti ei peljanud, sest tema Siberi-käik oli juba seljataga. Aga sügisel tuldi talle kui mitteustavale elemendile ikkagi järele ja viidi Viljandisse miilitsa keldrisse, kus teda igal ööl üle kuulati.

23. detsembril, oma 20. sünnipäeval oli ta juba Patareis. Venemaal järgnes üks vangla teisele, üks hullem kui teine. Söögiks anti näiteks heeringat ja leiba ning juurde mitte tilkagi vett. Tomskist asus ta jalgsi tapiteele koos kolme Viljandi tüdrukuga.

«Läksin endale meest tooma»

Nii põhjendab naljahimuline Luule Rigertas nüüd oma teist Siberi-käiku. Tõsi: 1958. aastal tuli ta teist korda Siberist Karksi-Nuia abielunaisena. Tema abikaasa Roman Rigertas tegi enne päriseks Eestisse tulekut tiiru kodupaigas Kaunases.

«Vaatasin üle majakese, kust meid emaga Siberisse küüditati. See oli väike nagu kuldnokapuur, Eestis selliseid ei ehitatud,» räägib Karksi-Nuia kandis traktorist ja mehaanikuna oma elutöö teinud mees.

Küüditajad olid 14. juunil 1941 tulnud peremeest kinni võtma. Aga et too oli Klaipedasse pulma sõitnud, käsutati samas majas üürilisena elav ema ja tema peaaegu kuueaastane poeg riidesse ja viidi teele.

20-aastane neiu töötas suvel algelises tellisetehases ja talvel langetas kahemehesaega metsa.

«Seedrid oli meetrijämedused, mõned suuremadki, ning sael polnud mingit liikumisruumi,» meenutab Roman Rigertas Griškino kandi metsi. Oma kõige jämedamaks saetud puuks nimetab ta 60 meetri kõrgust mändi, millest sai 23 ruumimeetrit puid.

Sealne taiga on Roman Rigertase sõnul alusmetsata ja tiheda okasmütsiga, mille all tundub päikselinegi päev õhtuselt hämarana.

«Kui külma on poolesaja kraadi ümber, kuuleb hingamisel sahinat. See tekib hingeõhu kristalliseerumisest,» lisab Luule Rigertas.

Kodu tegutseb Rigertaste kodus

«Olen seitsekümmend viis ja mis sellest siis — ei pidu see takista pidamast.» Nende sõnadega kutsus Luule Rigertas oma sugulasi ja sõpru detsembri lõpul oma juubelile.

Naisel on seljataga seitseteist aastat kohaliku kultuurimaja juhi tööd ja selle järel üksteist aastat tegutsemist klubis Kodu ja selle Koduköögi juhtimist.

Neist seitse aastat tegutses köök Rigertaste kodumajas. Klubi koguneb praegugi vähemalt kord kuus ühistele õhtutele, paljud selle liikmed aga sagedamini, sest kodune klubi olevat üks ülihea suhtlemiskoht.

Hiljuti tähistas rahvatantsurühm Kadri oma 30. aastapäeva. Luule Rigertas on olnud algusest peale üks kadridest ja ka rühmavanem.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.33