Praegu on Triinu Ivanova ennekõike õpilane ja siis kaitseliitlane. Hariduse omandamise kõrval kavatseb ta edaspidigi Kaitseliidu tegemistes kaasa lüüa. Foto: Elmo Riig

22-aastane Triinu Ivanova on vabatahtlike kodumaakaitsjate hulgas juba vana olija. Ta alustas kodutütrena, siis oli naiskodukaitses, 2000. aasta lõpust aga kuulub Kaitseliidu relvakandjate hulka.

«Mind on igale poole jagunud,» muigab tüdruk.

Ivanova ütleb, et oma osa tema valikutes oli vanemal õel Signel, kes oli varem Kaitseliidus ja praegu on Sakala Maleva sekretär. Ka Triinu vend Mihkel kuulub Kaitseliitu.

«Juba naiskodukaitses oli väga huvitav, mõtlesin siis, et võiks ju päris lahingõppesse minna,» meenutab Triinu Ivanova. Kaitseliit on talle eneseteostuse võimalus.

Püssilaskmine on teisejärguline

Neiu tunnistab, et relvad talle tegelikult ei meeldi. «Ma ei läinud Kaitseliitu selleks, et tulistada. Tahtsin pigem meditsiini ja sidet õppida, orienteerumas käia ja matkata,» lisab ta.

Kaitseliitlase meenutusel on ta õppusi ka puurelvaga kaasa teinud.

«Hakkasin kisama, et ei taha püssi ja siis anti mulle üks roheline puupüss. Kui ikka ei taha, ega siis relva vägisi anta. Aga aastapäeval rivis oli see kohustuslik.»

Ivanova on tulistanud küll, aga märki tabab kehvasti, sest vajutab päästikule harva. Õppustel tuleb tüdrukutel teha kõike, mida vaja on. Kui puudu on sideväelastest, tuleb seal olla, kui peab esmaabi andma, siis on õrnem sugu meditsiinitöötajana lahinguväljal. «Muidu aga jookseme ikka meestega kaasa,» kinnitab neiu.

Enne Kaitseliitu pääsemist tuli Triinu Ivanoval läbi teha baasväljaõppe kursus, mida korraldati paaril nädalavahetusel Pärnus. Seal õpetati relvade käsitsemist ja seadusi, tehti riviõppust ja elati välilaagris. «Seal õpetati sadat asja,» kiidab neiu väljaõppe laiahaardelisust.

Kaitseliidu juures hindabki Ivanova seda, et ta on seal saanud teadmisi meditsiini ja side kohta. «Oskan raadiojaamaga töötada ja esmaabi anda,» ütleb ta.

Tüdruku hinnangul on Kaitseliidu tegemistes kaasa löömine väga hea sportlik treening. «Koormusmatkad võtavad mõnikord läbi küll,» nendib ta. Erna retkele ta siiski ei kipu, sest see pidi ikka väga kurnav olema.

Valmis Eestit kaitsma

Triinu Ivanova ütleb, et on valmis relvaga kodumaad kaitsma. «Hea oleks, kui ei peaks kunagi inimeste pihta laskma. Aga kui see on vältimatu, siis olen valmis, sest kaitseliitlasena olen sellise valiku teinud,» lausub ta. Kavandatavatele Kaitseliidu välismissioonidele ta siiski ei läheks.

Oma kaitseliitlase staaži jooksul on neiu käinud paljudel õppustel, laagrites ja rivistustel. Praegu jääb tal mõnelgi üritusel kaasa löömata kooli pärast, kuid vähemalt suurematel õppustel katsub tüdruk kohal olla. «Varustus on mul kodus olemas, panen mundri selga ja minek,» ütleb ta.

Ivanova ei taha kommenteerida relvis meeste arvamust naiskaitseliitlaste kohta. «See on nii ja naa,» on ta sõnaaher. Midagi halba ta kaasvõitlejate suhtumise kohta öelda siiski ei oska.

Neiu ei pea relvakandmist tingimata ebanaiselikuks tegevuseks. «Kõik oleneb konkreetsest inimesest. Kui tüdrukud ikka tahavad Kaitseliidus kaasa lüüa, siis miks ka mitte,» arvab ta. Ka Kaitseliidu Sakala Maleva üksustes on päris palju naisi.

Sõbrannad toetavad

Tüdruk kinnitab, et enamik sõbrannasid suhtub tema valikusse hästi. «Paljudel on siiski eelarvamus, et me justkui tahaksime meestele ära teha või neile midagi tõestada,» nendib ta.

Triinu Ivanova tahab kindlasti ka edaspidi Kaitseliidu tegemistes osaleda. Kui tuleb jutuks, et mida võiks sellest arvata tema tulevane abikaasa, jääb neiu kindlaks: «Ta peab mind võtma sellisena, nagu ma olen.»

Kõige tähtsam on neiule praegu keskhariduse omandamine. Ta õpib Viljandi Täiskasvanute Gümnaasiumis kümnendas klassis ja koolipingis istub ta kolm päeva nädalas.

«Õppimine jäi oma laiskusest pooleli, aga nüüd jõudsin arusaamisele, et esmane asi on kool lõpetada,» on Ivanova kindel. Ta lisab, et õpitu meeldetuletamine on küll mõnevõrra raske, kuid ta saab hästi hakkama. Õpingud on praegu tal ka töö otsimise tagaplaanile lükanud.

Triinu Ivanova elab koos ema ja õega Viiratsi vallas Kalmetul. Tema harrastused on sportimine ja raamatute lugemine.

ARVAMUS

Taavo Kikojan,

vaneminstruktor

Kaitseliidu Sakala Malevas on 42 õrnema soo esindajat, nimetagem neid siis militaristideks või amatsoonideks. Need on naised, kes tahavad koos meestega sõdida ja ennast täiendada.

Taktikaliselt annavad mehed neile silmad ette, aga osa naisi laseb püssi neist paremini ja mõnikord on nad füüsilist koormust nõudvates ettevõtmistes päris kõvad tegijad.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0