«Meie tegevusest oleks huvitatud kaks-kolm korda rohkem lapsi kui praegu, kuid ei ole inimesi, kes neid juhiksid,» nendib 42-aastane instruktor Kerstin Käärik, kelle ülesanne on organiseerida Kaitseliidu Sakala Maleva noorteühenduste tööd.

«Üksinda me noori enda liikmeks võtta ei saa, sest kui ringkonna üritustel on koos mitusada inimest, peab sinna tulema iga rühm ikka oma juhendajaga. Täiskasvanu peab vastutama nende noorte eest, kellega ta üritustele välja läheb,» selgitab ta.

Kerstin Kääriku sõnul võib kodutütarde Sakala ringkonda kuuluvate noorte arvuga praegu üsna rahule jääda, sest teiste maakondadega võrreldes asub Viljandimaa keskmiste hulgas.

«Kõige rohkem on meie ühendustes 13—15-aastasi. 17-aastastel noortel tekivad juba teised huvid,» kõneleb Käärik ja lisab, et Kaitseliidu noorteorganisatsioonidesse võivad kuuluda 8—18-aastased inimesed.

Noortejuht loeb oma kabineti seinal asuvalt kaardilt kokku, et Viljandimaal on tosin kodutütarde rühma, millest mõned tegutsevad koos noorkotkastega. «Kogu maakond on meil kaetud,» lausub ta kaarti takseerides.

Naiskodukaitse viis uuele tööle

Kaitseliidu Sakala Malevas täitus Kerstin Käärikul tänavu viies tööaasta.

«Noorteinstruktorina võeti mind ametisse 2000. aasta jaanuaris, kuid Kaitseliiduga puutusin kokku juba siis, kui staap alles Jakobsoni tänaval asus,» jutustab ta. Praeguseks on noortejuhi töökoht kolitud Viljandi piirile, Karulasse viiva tee äärde.

Uue ameti juurde sattus varem müüjana töötanud Käärik juhuslikult. Ta läks tuttava kutsel Kaitseliidu tegemisi vaatama ning hakkaski selle üritustel käima.

«Astusin naiskodukaitsesse. Keetsime meestele laagris suppi, aitasime neid ja nii see järjest läks. Lõpuks võetigi mind siia palgale,» meenutab ta.

Naine tunnistab, et töökohta vahetades tuli tal täiesti uue valdkonnaga tegelema hakata. «Siin olid ees kõik staažikad tegijad: poiste instruktor Priit Silla ja kodutütarde ringkonnavanem Helju Mägi,» kirjeldab ta oma aukartust.

Nüüd tunneb Käärik end Kaitseliidus juba kui suure pere liige. Ta tunnistab, et kõige rohkem võlubki teda selle eluala juures ühtsustunne.

«Kui maleva liikmed mõne tähtpäeva puhul vormi selga panevad, on nad kõik nagu üks meeskond. Ja vormiga inimesed paistavad tänaval teiste seast rohkem silma,» sõnab ta.

«Kahtlemata on ka isamaalisus selle kõige juures oluline, kuid see on nende üritustega juba nii sisse juurdunud, et ei vaja enam eraldi esile toomist,» lisab instruktor.

Kerstin Kääriku enda kolm last on juba iseseisva elu peal ning on emale kinkinud kolm lapselast.

Üritused on lastele tasuta

Noortejuhi sõnul on isamaaline kasvatus kahtlemata nende organisatsioonide töös väga tähtsal kohal. Oluline on aga lastele ka muu huvitava tegevuse pakkumine, et neid tänavalt eemale hoida.

«Meie pluss on see, et oleme riigieelarveline asutus ning kõik meie üritused on noortele tasuta,» rõhutab Kerstin Käärik.

Ta nendib, et külades on palju lapsi, kes ei saa kodus korralikult süüagi. Kodutütarde ja noorkotkaste ühenduse kaudu on neil aga võimalik käia kohtades, kuhu nad muidu ei satuks, ning ka toitlustamine on korraldajate poolt.

Noorteühendustele on Kaitseliidu eelarvest eraldatud kindlad summad ning projektide kirjutamisega nende juhid end vaevama ei pea. Raha kasutab ringkond tööplaani järgi.

«Ülevalt määratakse meile üleriigilised üritused, näiteks laskejooksud ja kabevõistlused,» selgitab Käärik. «Meie omalt poolt paneme juurde ringkonna ekskursioonid, teatris- ja muuseumiskäigud, laagrid, liikmeksvõtmised ja muu sellise.»

Hiljuti käisid Viljandimaa kodutütred teatris, 5. märtsil seisavad neil aga ees üleriigilised kabevõistlused.

Lastele endile on kõige rohkem meele järele sõpruskohtumised, mida Viljandimaa ringkond on korraldanud juba kolm aastat.

Igal kevadel on siinsed noored endale kaheks päevaks külla kutsunud mõne teise maleva kümme poissi ja kümme tüdrukut. Suve lõpul on Viljandimaa noored kutsutud vastukülaskäigule. Ühiselt käiakse ekskursioonil mööda Vabadussõja radu, mängitakse mänge ja tehakse sporti.

Populaarsed on liikmete hulgas ka suvised ringkonna suurlaagrid.

Rühmajuhid tuleks palgale võtta

Esialgse jutu juurde tagasi jõudes tõdeb Kerstin Käärik, et kõik need tasuta ettevõtmised jääksid lastel saamata, kui ei oleks rühmavanemaid, kes nendega ringkonna üritustele välja läheks.

Ta nendib, et juhendajatele selle töö eest praegu palka ei maksta. Enamasti tegelevad Kaitseliidu rühmadega koolide huvijuhid või endised ja praegused pedagoogid. «Kui õpetaja endale sellise lisakohustuse võtab, tuleb teda sellepärast ainult imetleda,» lausub Käärik.

Instruktori arvates oleks mõistlik, kui riik ka rühmajuhid oma palgale võtaks, sest noorte kasvatamine pole ju ainult Kaitseliidu asi.

Samuti võiks kultuuriakadeemias huvijuhtimist õppivate tudengite ainekavas olla sees Kaitseliidu noorteorganisatsiooni juhtimise praktika. «Võib-olla pärast seda tärkaks mõnel selle asja vastu huvi ja nad hakkaksid rühmadega tegelema,» arutleb ta.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3.5