Hans Savisik (83) on läbi teinud raske sõjatee ja selle eest karmi karistust kandnud. Foto: Peeter Kümmel

«Kõik isamaalise kasvatusega noored mehed läksid Saksa vägede saabumise järel Idapataljoni. Me arvasime, et saame oma, Eesti sõjaväe,» rääkis Hans Savisik 1941. aastat meenutades. «Meiega tehti leping ühe aasta peale Eesti piirides sõdimise kohta. Aga sakslased tõmbasid meid alt. Ühed okupandid olid nad venelastega mõlemad.»

1942. aastal sõdis Hans Savisik Leningradi külje all Volhovi soodes Idapataljoni koosseisus koos viljandimaa-laste Venda Luige ja Heino Kaljuraga.

Hans Savisiku kahurid

Oma esimesel kahuril käis Hans Savisik ise Berliinis järel, olles Eesti Leegioni sõdalasena Poolas Debicas väljaõppel. 1943. aasta 21. oktoobril, oma 21. sünnipäeval istus ta juba rongis ja sõitis koos kahuriga Pihkva oblasti ja Valgevene piiril asuvasse Nevelisse.

«Venelane oli seal kõik teed mineerinud ja puid risti-rästi täis lasknud. Selleks ajaks oli tee puhastatud ja sel ka palju sõidetud, aga juhus tahtis, et minu kahuri ratas leidis miini kätte,» jutustas Savisik.

Neveli rinne oli Saksa poolele ohvriterohke.

Jaanuaris 1944 oli mees juba Narva rindel. Leningradi piiramisrõngast pääsenud venelased tahtsid Eesti pinnale jõuda. Hans Savisik valvas oma kahuriga Meriküla juures, sest sealt kardeti uut venelaste dessanti. Samal ajal käis ta metsalaagris uusi kahuritundjaid välja õpetamas.

Teise kahuri kaotas Savisik Krivasoo lahingutes. Kui seal taganemiseks läks, polnud rasket laskeriista võimalik välja tuua ning rühmaülem andis lõhkamiskäsu.

Leie mehe kahur oli lintveoki järel ning selle meeskonda kuulus seitse inimest. Tankikütiks loodud sõjariist võis lasta isegi kilomeetri kaugusele, kuid poole kilomeetri peale tulistades võis tabamises kindel olla.

Hans Savisik jõudis oma kolmanda kahuriga Sinimägedesse, kuid seda ei saanud kohe lahingasendisse seada, sest venelased olid taevaaluse valgeks teinud. Mehed varjusid madalasse punkrisse, kus sai ainult põlvili olla.

«Vaatasime: kolm Vene lennukit tulid metsa pealt, üks ees ja kaks taga kõrval,» meenutas toonane allohvitser. «Sakslaste üksainus õhutõrjekahuri lask lõikas esimese lennuki pooleks ning ülejäänud kaks langesid purunenud lennuki kildudest teine teisele poole maha. See oli nagu ühes jahimeeste laulus, et pani paugu karja sekka, ümberringi kõik jäi vakka.»

Neil seal Sinimägedes aga vaikust ei järgnenud. Kolme järel saabus umbes sada lennukit, igaühel pommilaadung peal. Maa vappus ja nagu õitses pommiplahvatustest. Gaasitorbikud ja muu põõsa külge riputatud varustus olid pärast justkui kasside kriibitud ning sinna, kuhu pidi kahur pandama, olid kaks pommi teinud mitme meetri sügavuse augu. Meeskond jäi terveks.

Hans Savisiku sõjalugu jätkus taganemisega mööda Peipsi äärt Lätti, kahuri mahajätmise ja Pärnumaa metsadesse peitumisega. Ent päriselt ei lõppenud tema sõjalugu aastaid hiljemgi.

Haarang

Hans Savisik varjas end oma kodus Leies poolteist aastat. Mõned küll teadsid seda, kuid äraandjaid polnud. Peituda aitasid pikad juuksed ja kleit. Avalikkuse ette astus ta 1946. aasta juunikuus, kui ajalehtedes oli avaldatud väljatuleku kutse neile, kellel veresüüd pole.

Mees kuulati vallamajas üle, ta sai dokumendid ja maanteevalitsus võttis ta teid parandama.

Kaks aastat hiljem septembrikuus remontis Hans Savisik parajasti Oiu silda, kui ta märkas, kuidas üht Eesti Leegionis teeninud noormeest püssimeeste vahel kuhugi viiakse.

«Sain aru, et nüüd on ka minul minek. Võtsin kähku toidukoti ja kadusin. Ulge talude ligidal metsa vahel tuli kinnivõtjate auto mulle tuledeta vastu. Hüppasin rattaga üle kraavi võssa. Natukese aja pärast sõitsid nad juba täistuledega tagasi,» rääkis mees seda septembripäeva meenutades.

Kui ta tagasi Oiu silla juurde jõudis, nägi ta kedagi seal vahti pidamas. Tagaaetav keeras vana teed pidi tagasi ja hiilis võsa mööda küüni juurde, mida ta suvel oli heintega täitnud. Sealt kuulis ta autode saalimist ja valju venekeelset juttu.

Vangla eest ei pääsenud

«Läksin Tänassilma tädi juurde ja sealt koos ühe leegionis teeninud poisiga Tallinna. Sõitsin Karjala-Soome. Kui rong enam edasi ei läinud, astusin jaama nime vaatamata maha ja seal mind kinni võetigi,» jutustas mees oma uue eluetapi, vangipõlve algusest.

«Juba 1. oktoobril olin Leningradi vangla üksikkongis, kuhu meid pandi kolmekesi: mina, lennukitööstuse tisler ja polkovnik, kes oli 20 aastat punaarmees teeninud. Pool Leningradi all võidelnud Vene sõjaväeosa oli sellesse vangimajja topitud.»

Hans Savisik peab oma õnneks, et teda Venemaal üle kuulati.

«Eestis oleksin saanud peksa mis kole,» teab ta teiste kogemuste põhjal.

Oius vangistatud leegionäri käed olid Tallinnas Patareis istudes löökidest paistes ning öösiti ei lastud tal magada. Alles hommikul, kui äratusaeg käes, lubati teda kambrisse ning õhtul algas kõik otsast peale. Ülekuulatavaid olevat nööriga tooli külge seotud ja neile vett pähe tilgutatud. See olevat olnud põrgupiin.

Leie mehel läks Venemaal lihtsamalt. Kohtu ette jõudis ta 1950. aastal. Kui vang oli oma lugu hakanud seletama, öelnud major: «Mind ei huvita, mida sa sõjaväes tegid ja kas sa ka inimesi tapsid. Vasta, kas sa Saksa sõjaväes ja Omakaitses olid?»

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.75