Jaan Kukumägi puhkab koos koolikaaslase Herdisega jalgu, et hiljem taas postkastidesse annetusi küsivaid kirju poetama minna. Foto: Erakogu

Jaan Kukumägi sattus tema elu muutnud võimaluse peale igavusest internetis ringi tuulates.

«Pärast gümnaasiumi lõpetamist otsisin internetist koole, kuhu võiks edasi õppima minna ja leidsin sellise teema nagu «Vabatahtlikult Aafrikasse»,» meenutab ta.

Noormees otsustas uurida, mida selline võimalus endast kujutab ja ta kirjutas sealsamas olnud meiliaadressil.

«Nii vaikselt asju ajades ja uurides jõudsingi sinnamaale, et koolist helistati mulle ja viidi mind kõigega kurssi. Siis ma mõtlesin, et miks mitte teha midagi tavapärasest erinevat. Leidsin, et pealegi on see hea võimalus reisida ja vaevalt mul edaspidises elus selline võimalus tuleb,» lisab Kukumägi.

Kool valmistab ette abistajaid

Mullu oktoobri lõpuks olid Kukumäel kotid pakitud ja ees seisis lennukile minek. Tema jutu järgi olid sõbrad ja tuttavad esialgu arvanud, et see Aafrika-jutt on nali. Kui nad aga aru said, et kaaslasel on tõsi taga, sai poiss kuulda kõige erinevamaid arvamusi oma tulevikuplaanide kohta.

«Pikapeale nad harjusid sellega, et ma varsti kodust minekut teen,» muigab noormees.

Oma uues koolis leidis Jaan Kukumägi eest väga kireva seltskonna, mis on pärit paljudest riikidest üle kogu maailma. Seal õpib noori Brasiiliast, Tadžikistanist, Lõuna-Koreast, Portugalist, Ungarist, Rootsist ja mujaltki.

Kooli nimi on College for International Co-operation and Development (CICD). See asub Inglismaal Yorkshire’is, ja koha nimeks on Winestead Hall.

«Tõlkes kõlaks see rahvusvaheline koostöö ja arenduse kolledž või midagi sellist,» selgitab õppur.

Kolledžis koolitatakse vabatahtlikke, kes hiljem sõidavad Aafrikasse arendustööd tegema. Palka neile ei maksta, misjonärid saavad vaid nädalakaupa elamisraha.

«Sealne töö võib olla selline, et õpetame koolides, tegeleme tänavalaste ja orbudega, müüme kasutatud rõivaid, informeerime inimesi aidsist, loome mitmesuguseid klubisid, algatame loodusprojekte ja nii edasi,» räägib Kukumägi vabatahtliku tulevasest tööst.

Sellise arendustöö eesmärk on, et algatatud projektid peavad edasi kestma ka pärast misjonäride lahkumist.

Jaan Kukumägi sõidab tänavu septembris ilmselt Mosambiiki ja jääb sinna pooleks aastaks. Siis tuleb tal kokkuvõtteid teha ning oma kogemuste najal ja projektist olenevalt kaks kuud koolides õpetada. Eestisse loodab noormees naasta 2006. aastal.

Esialgu tuleb õppida ja raha teenida

Jaan Kukumäel tuleb Inglismaal olla kümme kuud. «Neli esimest kuud teenin kasutatud rõivaste kogumise või konteinerite ehitamisega välja stipendiumi. Siis tuleb kuus kuud õpinguid. Reisikulud ja õpingute raha tuleb meie kooli ja Aafrika kohta koostatava ajakirja müügiga tasa teenida,» kirjeldab vabatahtlik koolis tehtavat.

Õpingute ajal antakse noortele muu hulgas täielik ülevaade maast, kuhu neil missioonile sõita tuleb.

Inglise keelega ütleb Kukumägi end üsna hästi hakkama saanud olevat, kuigi inglaste kõnest on raskem aru saada kui kaasõpilaste räägitavast.

«Algul oli keelega veidi raskusi, aga paari nädalaga harjusin ära ja siis olin juba nagu kala vees,» kinnitab ta. Samas naerab õppur, et kahjuks puudub inglise keeles väljend «Ma ei viitsi», mida ta mõnikord kasutada tahaks.

Koolis on alkoholi tarbimine täiesti keelatud ja isegi uut aastat tuli kogu rahvusvahelisel seltskonnal mahlaklaasiga vastu võtta.

Kõike tuleb teha

Kukumägi ütleb, et koolis tuleb kõvasti tööd teha. «Peab tegema isegi seda, mis sulle ei meeldi või mida sa ei oska, näiteks süüa tegema või keevitama,» nendib ta.

Ebameeldivatest asjadest nimetab ta postkastidesse kirjakeste poetamist. Lehel on kirjas, et inimesed annaksid oma vanad rõivad neile, et nad saaksid neid müües oma stipendiumi välja teenida. Selle töö teeb noormehe hinnangul raskemaks seegi, et inglaste majad ja aiad on kõik äravahetamiseni sarnased.

«Pead sisenema igasse aeda ja kompima ukseni, et leaflet ehk riietekogumise leheke postkasti panna. Ise pead olema ettevaatlik, et näpud alles jääks, sest tihti ootab majas koer, millal keegi posti tooma tuleb,» kirjeldab Kukumägi toimingut. Temal olevat sõrmed seniajani alles, kuigi mõni vabatahtlik on juba naksata saanud.

Jaan Kukumägi soovitab niisuguse seikluse ette võtta kõigil, kes tahavad teha midagi tavapärasest erinevat.

Eelseisval suvel loodab Kukumägi ka kodumaal ära käia, sest igatseb oma sõpru. «Ei jõua ära oodata, kuni viimaks Aafrikasse palmi alla lesima ja banaani sööma saan,» muigab ta eelseisvale missioonile mõeldes.

CICD

CICD on osa koolide traditsioonist, mis algas 1977. aastal Taanis. Siin asutasid erineva päritoluga inimesed sellise kooli nagu Traveling Folk High School. Nüüdseks moodustavad 12 kooli Taanis, Hiinas, Indias, Norras, Lõuna-Aafrikas, St. Vincentil ja USA-s Rahvusvahelise DRH Liikumise, mis töötab, et luua seiklusrikkaid ja tähendusrikkaid programme erinevas vanuses ja mitmesuguse taustaga inimestele.

Allikas: internet

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.41