See Alo Laasi süles olev hiigelkoha sattus traali 2002. aastal Võrtsjärvel. Foto: Erakogu

2000. aastal kuulutas Viljandimaa keskkonnateenistus ajalehes, et võtab tööle kalanduse spetsialisti. Teadet lugenud Tartu Ülikooli hüdrobioloogia eriala tudeng Alo Laas pakkus ennast ja tollane juhataja Veikko Kunberg leidis noormehe sellesse ametisse igati sobiva olevat.

Ega kõrgkool töö pärast pooleli jäänud: 2002. aastal sai ihtüoloogiale spetsialiseerunud Alo Laas diplomi. Lõputöö kirjutas ta mürkidest kalades.

«Süstisin ahvenatesse 16 ainest koosnevat kompleksühendit, et uurida, millistesse kudedesse mürgid lähevad ja kui ruttu kala suudab need organismist välja viia,» meenutab kalateadur.

Töö hõlmab kogu kalandust

2002. aasta oli Laasile üldse oluline: sel aastal hakkas ta laborandina tööle Võrtsjärve Limnoloogiajaamas ning alustas Eesti Põllumajandusülikoolis Zooloogia ja Botaanika Instituudis loodusteaduste erialal magistriõpet.

Eelmise aasta detsembrist on Alo Laas loodusteaduste magister, tema magistritöö oli teemal «Angerja pikaajalise asustamise bioloogiline ja majanduslik tulemus Võrtsjärve näitel».

Keskkonnateenistuse kalanduse spetsialisti kohustuseks on tegelda kõige sellega, mis on seotud kutselise ja harrastuskalapüügiga: taotluste menetlemisega, lubade jaotamisega ja aruannetega kalapüügi kohta. Alo Laas on alates 2000. aastast Viljandimaale tellinud kõik kalastusuuringud.

«Viljandimaa on ainus maakond, kus kõik üle kümne hektari suurused järved on kalavarude poolest läbi uuritud,» teab Laas.

Koostöös Võrtsjärve Limnoloogiajaama juhataja Ain Järvalti ja teadur Teet Krausega on kalanduse spetsialist siinsetesse järvedesse kalu juurde asustanud. Nii on Viljandi järve toodud hauge ja kohasid, Veisjärve hauge, Õisu järve kohasid, Kariste järve angerjaid ja Navestisse jõevähke. Ka tänavu täiendatakse päris mitme järve kalavarusid kohade ja haugidega.

Spetsialisti hinnangul on Viljandimaa järved hea kalastikuga, parimaks võib pidada Õisu järve. Kuigi siin on püügiõigus kallim kui teistes maakondades, ostetakse kõik load välja ja neid jääb veel vajakagi.

Laas lisab, et maakonna välitööd on ta ise teiste abiga kõik teinud. Augusti, septembri ja oktoobri alguse veedabki ta peamiselt järvel.

«Magangi järve ääres kaldal. Kui vihma sajab, siis telgis, kui mitte, siis lageda taeva all magamiskotis,» jutustab mees. «Vastu hommikut võtan püünised välja ja päeval olen tööl, tavaliselt analüüsin keskkonnateenistuse juures platsil kalu.»

Oma ameti ühe hea küljena nimetab Laas seda, et kui keegi püüab mõne haruldase kala, siis saab tema sellest kõigepealt teada.

Limnoloogiajaama laborandina tegeleb Laas väikejärvede kalastiku uurimise ja tulemuste analüüsimisega. Suviti käiakse iga kuu limnoloogiajaama alusega Bioloog Võrtsjärvel traalimas, et selle veekogu kalastikku uurida ja prognoose teha.

Teaduri sõnul on järve kalavarud paarist halvast aastast hoolimata heas seisus. Et aastatel 2000 ja 2001 viidi sinna sisse palju angerjamaime, peaksid püüginumbrid edaspidi suurenema 10—15 tonni võrra aastas.

«Seadusliku püügi kannatab Võrtsjärv välja, aga röövpüük, millele inspektorid pole suutnud piiri panna, tekitab suurt kahju,» nendib Laas.

Limnoloogijaamas lööb ta kaasa soomlaste eestvedamisel käivas projektis «Lakepromo», olles Savonia omavalitsuse siinne partner.

«Me üritame Võrtsjärve maailmale tutvustada,» selgitab spetsialist.

Lisaks on ta Võrtsjärve alamvesikonna veemajanduskava koordinaator.

Kuigi Alo Laas on Karula järvest välja tõmmanud 12-kilose haugi ja Võrtsjärvel traalides 13-kilose koha, satub ta ise harva kalastama.

«Kui tõmbad teadustööks kaks kuud püünistega kalu ning mõõdad ja kaalud üle tuhande isendi üle, ei kisu enam õnge või spinninguga püüdma,» mõtiskleb kalandusspetsialist.

Ta toob näite, kuidas 2001. aastal tuli ühest Viljandimaa järvest püütud 1247 kala ükshaaval üle mõõta ja kaaluda, suurematel ka sugu ja vanus määrata.

Laas ütleb, et temale meeldib kõige rohkem süüa suitsutatud lutsu, mida kutsutakse vaese mehe angerjaks. «Mina eelistan angerjale lutsu.»

Mitu tema sõpra aga olevat lausa kalapüügifanaatikud, sest suure kala kätte saanud meestel on soov veel suurem välja tõmmata.

Hobi on mäesuusatamine

Oma suurimaks hobiks nimetab Alo Laas mäesuusatamist. Ta käib vähemalt korra aastas kusagil kõrgmägedes. Koos Ain Järvaltiga, kes ta selle ala juurde meelitas, on ta käinud Slovakkia Tatrates ja Austria Alpides Hinterluxi liustikul.

«Ma naudin kiirust mäest laskumisel, minu unistuseks on Mount Blancile minna,» räägib noormees. Ta ei ole veel kindel, kas tänavu mägedesse pääseb, kuigi seda soovib.

Alo Laas ütleb, et on kogu elu spordiga tegelnud. Lähte Ühisgümnaasiumis õppides oli ta kesk- ja pikamaajooksja, suviti sõidab jalgrattaga. Korra nädalas mängib ta Joosu klubiga jalg- ja Lui klubiga korvpalli. Nendel päevadel jääb tal ka Tartusse koju sõitmata.

Kalanduse spetsialisti elukaaslane Helen on samuti hüdrobioloogi haridusega, tema uurib veebaktereid.

Eelseisval pühapäeval täitub Alo Laasil veerandsada eluaastat. Oma sünnipäeva tahab ta pidada koos hea sõbraga, kes on sündinud päeva võrra hiljem, valentinipäeval.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5