Jõuludeks Iraagist missioonilt saabunud Toivo Püvi sai kodus poja nabanööri läbi lõigata. Foto: Peeter Kümmel

«Nimeks panime talle Jakko,» ütles 36-aastane Eva Ibrus, keda pisipoja valmistatud üllatus kõige otsesemalt puudutas.

Jahmatusest ei jäänud kõrvale ka 37-aastane pereisa Toivo Püvi, kes 18. detsembril oli naasnud kuuekuuliselt missioonilt Iraagi Vabariigist. Kuigi beebi sündimise tähtajaks olid arstid määranud 21. jaanuari, oli ema valmis selleks, et laps võib ilmale tulla varem. Ta selgitas, et ka pere vanem laps Mattias, kes praegu on 3,5-aastane, oli sündinud väga kiiresti: valutamise ja sünnitamise peale kulus vaid kolm tundi.

Telefoniühendusega oli probleeme

Pisikene Jakko suutis vennast aga veelgi väledam olla. Emale antud esimesest märguandest läks tema sündimise hetkeni vaid poolteist tundi.

Sündmused said alguse 11. jaanuari varahommikul kella viie paiku, kui Eva Ibrus tundis kõhus väikest valu. Pärast tualetis käimist see aga taandus ja naine puges tagasi voodisse.

Umbes pool tundi hiljem hakkasid sümptomid talle juba kahtlastena tunduma. «Pakkisin mõned asjad haiglasse minekuks kokku, kuid siis läks asi juba väga valusaks ja kiireks,» meenutas ema.

Kiirabi kutsumine kujunes perele üsna keeruliseks, sest nende Radiolinja võrku kasutava mobiiltelefoni levi ei olnud pärast tormi taastunud. Nii tuli isal üles ajada kortermaja alumisel korrusel elavad naabrid, kelle EMT võrgus oleva telefoniga siiski helistada sai.

«Rääkisin kiirabiga ise. Vahepeal tuli aga üks suur valuhoog ja siis surusin vist telefoni nii kõvasti kõrva vastu, et see lülitus välja,» meenutab ema. Taas tuli Toivo Püvil naabrite juurde joosta, et sidevahend tööle saada.

«Helistasin uuesti ja küsisin, kas abi on ikka tulemas. Teade oli aga brigaadile juba edasi antud ning nad olid ootevalmis,» kiitis ema.

Suure-Jaani kiirabibrigaad jõudis Võhmassaare külla kella poole seitsme paiku. See oli kümmekond minutit enne seda, kui poisike kell 6.37 sündis.

Naine tunnistas, et kui laps tulema hakkas, tabas teda tugev šokk. «Ma polnud ju valmis kodus sünnitamiseks, muidu oleksin enne mingi asjakohase kursuse läbi teinud,» tunnistas ta.

«Ootasin pärast helistamist ikka kiirabi, et haiglasse minna. Siis hakkasid asjad aga nii kiiresti arenema, et arstide sisse astudes ei olnud ma enam võimeline liigutamagi,» rääkis ema.

Naine ootas meedikuid köögis, kus tabas teda esimene suurem valuhoog. Sealt oleks tal kiirabiautosse ka kõige lühem tee olnud.

Nüüd tõi aga ema lapse ilmale sealsamas, küünarnukid taburetile toetamas. Küünlaleegile andis viimastel minutitel lisavalgust meedikute kaasa toodud suur lamp, sest kortermajas polnud suurest tormist saadik elektrit. See tuli tagasi sündimise päeva õhtul, kui ema ja laps haiglasse arstide järelevalve alla olid toimetatud.

Mees oli suureks abiks

Eva Ibrus tunnistas, et suur abi oli tal sel raskel hetkel elukaaslasest, kes tema kõrval püsis, selga mudis ja juhtnööre jagas. Isa austav ülesanne oli ka nabanööri läbilõikamine.

Mees ise nimetas juhtunut täie õigusega peresünnituseks. Ta lisas, et õnneks polnud see tal esimene selline kogemus, sest ka pere vanem poeg Mattias sündis isa juuresolekul.

«Oleks esimene laps niimoodi kodus sündinud, oleks raskem olnud,» tunnistas Toivo Püvi, kes on Eesti Rahuoperatsioonide keskusest ametlikul puhkusel 31. jaanuarini. Pärast seda saab ta kahe kuu jooksul võtta veel kaks nädalat puhkust lapse sündimise puhul.

Tavaliselt käib pereisa Paldiskist kodus nädalavahetustel.

Muidu rahutu rüblik Mattias oli venna ilmaletuleku ajal unest küll virgunud, kuid püsinud vanemate sõnul ootamatult vaikselt teises toas teki all.

Pääses tormiööl sünnitamisest

Eva Ibrus tunnistas, et sünnitamise peale oli ta mõelnud ka ööl vastu 9. jaanuari, kui Eestis möllas tugev torm.

«Kartsin, et kui siis midagi juhtub, ei saa me kiirabi kutsudagi, sest tuul puhub auto teelt lihtsalt ära. Hiljem selgus, et kõik laua- ja mobiiltelefonid olid ju ka rivist väljas,» nentis naine. Perel endal autot ei ole.

Praegu on nii ema kui laps hea tervise juures. Ema on juba kinni püüdnud esimese naeratuse, mille pisikene Jakko oma näolt lendu on lasknud.

«Iseenesest see sünnitus ei olnudki nii hull, sest kõik läks kiiresti ning mina ise jäin terveks,» tõdes Eva Ibrus. Väikese kodus sündinud poisi sünnikaal oli 2980 grammi ning pikkus 49 sentimeetrit.

«See kõik tuli aga lihtsalt nii äkki!» nentis ema. «Oleks see esimene laps olnud, oleksin vist küll hulluks läinud!»

LAPSED

11. jaanuaril sündis maakonnas kolm poissi, 12. jaanuaril aga kaks tüdrukut.

Tormisel 9. jaanuaril ja ka 10. jaanuaril lapsi ei sündinud.

Abi kutsumisega rohkem kellegil probleeme ei olnud.

Allikas: Viljandi Haigla

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.29