Eile sõitis bussijuht Rein Hunt Autobaasi—Viiratsi liinil. Foto: Peeter Kümmel

«Loll oled, et ostad pileti,» ütles üleeile õhtul ühissõidukisse astunud väiksem poiss suuremale.

Ise ta muidugi oli tark ja piletit ei ostnud ning istus nagu õige mees tagaistmele oma lolli kaaslase kõrvale. Ja muidugi polnud tal häbi, kuigi kuuljaid ja pealtnägijaid leidus.

Häbitunne on kaotsi läinud

«Meil on häbitunde defitsiit,» arvab bussijuht Rein Hunt, kes on oma kuuekümne eluaasta jooksul näinud igasuguseid defitsiite. Aga ajal on kombeks üllatada kõike näinud inimest uute nüanssidega.

«Ega sellele jänkule midagi teha saagi,» teab bussijuht. «Piletikontrolli nähes astub ta lihtsalt maha.»

Ega siis üksnes koolilapsed taha bussisõidu arvelt kokku hoida. Seda teevad pealtnäha soliidsed daamidki.

Bussijuhil on teadagi avar vaade ette ja kahele poole kõrvale, kuid suures sõidukis on kuus peeglit, milles võib näha nii mõndagi, mis ka bussis sünnib.

Ta on näinud kompostri kõrval seismas isegi peent daami, talongid näpus. Ta ei augusta neist üht enne, kui on märganud piletikontrolli peale astumas.

Praegu on Viljandi linnaliinibussides uued kompostrid, mis jäädvustavad talongile kellaaja, kuupäeva ja liini numbri. Nüüd pole kokkuhoidlikul daamil enam mõtet talonge näpu vahel veeretada ega lahkel sõidu lõpetajal augulist pabeririba sõbrale edasi anda. Praegune süsteem sunnib aususele.

Bussijuht Hunt teab ka seda, kes on kõige kiuslikumad sõitjad — eakad naised, kelle maailm on pensionäriea tõttu ahtaks kulunud ja kes endale kätte ulatuvas valdkonnas tahavad seda enam sõna sekka öelda.

Ta on ammuilma ära õppinud, mis selliste tarkadega kokkupuutumisel tuleb teha: naeratada ja vait olla, sest kliendil on alati või peaaegu alati õigus.

Pole ühti igav

Küllap on mõnigi mõelnud, et linnaliinidel sõitva bussijuhi töö on roolikeerajate hulgas üks igavamaid. Rein Hunt mõtleb teisiti, kuigi ta on juba kaheksa aastat samadel teedel sõitnud. Iga päev liinist sõltuvalt ikka kümne ringi ümber.

Liin on küll üks ja sama, aga kuidas pilt selle ääres siin ja seal muutub! Linlased ja nende harjumusedki on teada.

«Seisis Viiratsis Sakala tänaval vilets onn, aga praegu on see kui pupe,» jutustab Rein Hunt.

Ilmselt ostis köksi üsna rikas mees, kes tegi sellest pilku püüdva elamu, pani jõuludeks hulga lampegi särama. Viiratsis sama bussitee ääres oli üks teine maja kaua aega poolik. Nüüd seda ehitatakse, kuid palju aeglasemalt. Ju pole sel tegijal nii rohkelt raha.

Kösti orgu kerkib reoveepuhasti. Seal on juba mitu suurt hoonet. Ehk saab mõnigi viljandlane sinna endale töö ja ameti. Ja sellist suurvett kui praegu pole Köstis kevadelgi nähtud. Järve voolav vesi ei taha kuidagi silla alla jooksma mahtuda.

Neid Viiratsi tee pilte pakub liin number üheksa.

Pühapäevaks oli laupäevaöine torm aga linna pilti suuresti muutnud.

Pühapäeval sõitis Hunt liinil number kaks ning nägi enda kurvastuseks, mis torm oli teinud Metsakalmistu ilusate mändidega. Ta oli hammustanud veel suure tüki Uueveski oru teeäärsest puistust. Tormi teele oli jäänud ka Uue tänava suuri ebatsuugasid. Üksikuid puid on tormituulel lihtne jalalt murda.

Üheksandat liini sõites vaatas mees kahjutundega Mustla tee alguse väikest kuusikut ja mäeveerule jäävat männikut. Inimene harvendas need hõredaks, et järve ja linna näha oleks, aga järvelt hoogu kogunud torm lisas oma valiku. Juba üleeile pandi männikus puid riita ja põles oksalõke.

Amet kogu eluks

Kui Rein Hunt oli värskelt keskkooli lõpetanud, saadeti ka kui sõjaväkke kutsutav noormees kutsekooli autojuhiks õppima ning juba mõne aja pärast vedas ta Ukrainas ja Kasahstanis vilja.

«Uudismaal teid polnud. Kui rada oli tümaks sõidetud, kallas üks oma viljakoorma maha, et teised mutta ei upuks,» meenutab ta sõjaväeteenistuse aega. «Ja brigadir käskis viia koorma oma õue.»

Tagasi koju tuli ta teise liigi autojuhina, mis võimaldas bussijuhtimist. PAZ-bussi ta Viljandis juhtiski, kuni tuli võimalus pisut lihtsamat tööd teha — ametnikke sõidutada.

«Ei noh, ilma krutskite ja naljata oleks elu ikka hull küll, oleks koguni vaene,» ütleb Rein Hunt ning võrdleb nalja ja angerjaid. Õnneks on naljal läinud angerjatest paremini: need Võrtsjärve ussid on tema pere toidulaualt kadunud, aga naer ja nali on endiselt käepärast võtta. Ole ainult ise mees.

«Mäletan, istusime Võrtsjärve ääres maas: kalurid, mina ja mu sõber ning ringi keskel oli angerjakauss. Millegipärast ükski kalur neid ei tahtnud.»

Aga Rein Hunt võib rääkida ka sellest, kuidas ta Õisu järvest on haugi, koha, ahvenat ja latikaid püüdnud ning kohaliku Õisu möldri lapsena tundnud nii veskit kui veskilisi.

Praegu käib mees nädalas korra või kaks Õisust sibulapealseid toomas. Tema emal on mõisa südames aiamaa ning üks õige poeg vaatab ikka ema aeg-ajalt üle ja teeb seal ka tööd.

ARVAMUS

Rein Hunt on hea bussijuht ja üldse üks mõnus mees.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.5