| |
|
 |
Tiina Raba näitab omavalmistatud seinakaunistust, mis ehib kaupluse ust.
Foto: Elmo Riig |
|
Tiina Raba ühendab lilleseades töö ja hobi
(11)
05.01.2005 00:01
Jüri E. Kukk, reporter
Kommenteeri | Loe
kommentaare
 Tartu tänava lille- ja käsitööpoest meeldivat kaunistust ostes ei oska mõni ostja arvatagi, et selle on valmistanud leti taga seisva noore naise osavad käed.
Tiina Raba näitab enda tehtud asju: ohakad on silmad pähe saanud ja moodustavad perekonna, lõngast ja traadist on valminud urbadega pajuoks, traadist kera võib lakke riputada. Neiu töötab müüjana, kuid ta valmistab ka kimpe ja pärgi. Paljud poes müüdavad kaunistused on aga tema enda fantaasiast tulnud. «Kui mingi mõte tuleb, teen selle kohe ka teoks. Kui näen kuskil midagi väga ägedat, proovin seda teha, aga muidugi enda moodi,» räägib tüdruk oma tegemistest ning lisab, et temal käivad töö ja hobi koos. Raba sõnul meeldib talle kaunistusi teha pajuokstest. Neist valmivad kõikvõimalikud seinaehted. «Kui ma jalutamas käin, korjan ikka seda, mis silma jääb ja millest saab midagi teha,» räägib tüdruk. Lilleseadjale meeldib kevad, kui õitsema hakkavad aialilled. «Neist saab ilusaid suuri kimpe teha.» Tiina Raba teab, et üks tema valmistatud seinakaunistus saadeti kingitusena välismaale kui ilus näide eestlaste käsitööst. Enamik tema loomingust ostetaksegi kinkimiseks. Näiteks lapsed tahavad endale väga näoga ohakaid. Nende tegemiseks vajaminevaid taimi kasvatab vanem naine, kelle juures neiu elab. Mõnikord tüdrukule enda loodu ei meeldi, kuid see leiab ikkagi tee müügiletile. «Juhtub nii, et endale ei meeldi, aga teine inimene ütleb kõrvalt, et ilus tuli välja. Sellised asjad võivad poes kaua seista, endalgi tore vaadata,» räägib müüja. Tarkused sai Räpinast Tiina Raba sattus poodi tööle täiesti juhuslikult. Üks omakandi inimene toob aeg-ajalt sinna müüki omatehtud puitpostamente. Kui kaks müüjat ühel ajal töölt ära tahtsid minna, oskas too juhatajale tüdrukut soovitada. Neiu ütleb, et oskused sai ta Räpina Aianduskoolist. «Õppisin seal lilleseadetehnikat, varem pusisin niisama, isegi lillede nimesid ei teadnud.» Tegelikult oli Rabal plaanis pärast gümnaasiumi lõpetamist minna hoopis juuksuriks õppima. Siis aga soovitas sõbranna Räpinasse minna, seal olevat väga äge kool. Nii hakkaski tüdruk õppima aednikuks-dekoraatoriks-müüjaks. Tema oli viimases grupis, kes sellist ametit tudeerisid. Juba lõpukursuse aegu toodi sisse floristi ehk lilleseadja eriala õpetamine. «Paljud läksid sinna üle, sest seal olid ainult lilled ja seaded, meie aga pidime näiteks väetisi õppima,» meenutab Raba. Esimesel õpiaastal olid peamiselt teooriatunnid, teisel kursusel tuli praktiline pool ette võtta. «Mullateadus, väetiseõpetus, puuviljandus, botaanika, maastikukujundus — kahe aastaga sain päris palju targemaks,» kinnitab neiu. Raba meenutab rahuloluga praktikaaega Soomes. Esimesel korral käis neiu seal koolipraktikal. Siis töötas ta Mikkelis, kus tuli korrastada puukooli ja istutada istikuid ümber. Teisel korral läks ta juba omal käel tööle Hämeenlinna, kus tegi igasuguseid töid alates kõrvitsate kõplamisest kuni roosikasvuhoones vajalike töödeni. Meeldis töö Soomes Raba ei varja, et tahaks kunagi jälle Soome tööle minna. «Mulle meeldis seal väga. Kõik oli hästi korraldatud. Igal inimesel oli kindel töö ja kui seda korralikult tegid, ei olnud isegi ülemustega mingit pistmist. Kõik olid seal väga sõbralikud,» kõneleb ta. Viljandi kohta ütleb müüja, et ainult lillepoe pidamine ei tasu Viljandis ära, sest konkurente on väga palju. «Siis peab hästi eriline pood olema,» pakub ta. Nende kauplusele annab palju juurde just seal valmistatav ja pakutav käsitöö. Raba elab Viljandis, tema ema ja õde aga elavad Võrtsjärve ääres Välustes. Üks neiu lemmik on õetütar Kristin, kellega ta väga armastab vabadel päevadel koos olla. «Hellitan ta liiga ära,» muigab ta. Pärast tööd meeldib neiule lugeda ja muusikat kuulata. Enda kohta ütleb ta, et on lahke ja sõbralik Skorpion, kuid paljudel võib temast vale esmamulje jääda. «Paljud mõtlevad, et olen mingi ülbik, aga ma ei ole seda.» Raba lisab, et Viljandis ta suurt kusagil ei käi, sest sõbrannad on kõik siit läinud ja tegelikult polegi siin eriti palju kohti, kus käia. «Kui väga tahad, muidugi midagi ka leiad. Üldse on Viljandi selline rahulik ja vaikne koht,» lausub ta. Mullu novembris sai Tiina Raba 22-aastaseks.
|
Tee koduleheks
