Võlli-Saalu talu peremees Mart Kundla on koos teiste talumeestega püstitanud vanale veskile mälestusmärgi. Foto: Elmo Riig

Suure-Jaani vallas Võlli-Saalu talus ripub Elfriede ja Mart Kundla elutoa seinal maal vesiveskist, millest praegu on Lemmjõe ääres alles vaid varemed.

«Selline see veski päriselt oligi,» kinnitas Võlli-Saalu talu 79-aastane perenaine Elfriede Kundla, kui ootamatutele külalistele kunstnik Ilmar Andra maalitud teost näitas.

«Vanaisa ehitas selle 1893. aastal ning lõpuks asusid seal saekaater, jahuveski ja meierei,» lisas 73-aastane peremees Mart Kundla. «Katlamaja oli kohe kõrval ning sellestsamast korstnast hoone põlema läkski. See oli 1959. aasta 27. juulil.»

Tuli levis tuulega ka Elfriede ja Mart Kundla praeguse kodutalu peale ning seal põlesid maha kõik hooned peale elumaja. Perenaise uskumist mööda päästis maja jalakas, mis praegugi hoone külje all kasvab.

«Ta võttis selle suure tule vastu, kuigi ise kannatas muidugi palju,» ohkas naine.

Elumaja päästmisel mängisid aga kahtlemata suurt rolli ka inimesed. Nimelt on Võlli-Saalu talus nüüdki kaev otse köögis. Sealt pumpasid päästjad toonagi vett ämbritesse, tassisid need pööningule ja kastsid veega katust. Mööda sarikaid lasid nad alla ka palju jõevett.

Üsna kiiresti pärast tulekahju ehitas Võlli-Saalu talu pere kõrvalhooned uuesti üles. Veskist jäid aga järele varemed, mis praegugi Kildust Suure-Jaani viiva tee ääres inimestes huvi äratavad.

Mart Kundla on koos talumeeste Tiit Toobali ja Aarend Linnasega ning Võlli põhitalu praeguse peremehe Arvo Kundlaga varemete juurde teinud monumendi, mis on mõeldud Võlli veskitalu rajajate mälestuseks. Selleks on nad asetanud graniidist raiutud veskikivile hammasratta, mis pärineb sellestsamast põlenud hoonest.

Mälestusmärgi juures on seletava kirjaga metallplaat.

Kogu veskihoonesse koondatud majapidamine kuulus Mart Kundla vanaisale. Kui aga kunagi käis Võllil aktiivne elu, siis nüüd seisavad endise võimsa talu hooned tühjalt. Samamoodi pole liikumist teeäärses majas, kus talu noorim poeg kunagi kauplust pidas.

Elu käib nüüd rohkem Võlli-Saalu talus, mille koha oli vanaperemees poeg Salomonile oma maadest välja andnud.

«Mina ei teagi, miks just meie taadile see koht anti,» tunnistas Elfriede Kundla äiapapast rääkides. Võlli talus oli kokku olnud kaheksa last. Põhitalu oli pärinud vanim poeg ning üks koht anti kõige vanemale tütrele.

«Meie taat oli aga keskmine laps,» selgitas naine. «Mina ise olen mõelnud, et ilmselt anti talle koht just seepärast, et ta oli niivõrd töökas. Ta oli tõepoolest väga kärmas.»

Tänavu 17. novembril tähistas suguvõsa Sa-lomon Kundla 100. sünniaastapäeva.

Külal on aga elavnemise lootust, sest mõni aasta tagasi uue paisu saanud Võlli järve äärde kerkib suur hoone. Sinna ehitab elumaja samuti üks Võlli talu järeltulijatest, Mart Kundla sugulane.

Nooruses olid linnainimesed

Mart ja Elfriede Kundla on ise elanud Võlli-Saalu talus alaliselt paarkümmend aastat. Enne seda olid mõlemad linnainimesed, kes üksi jäänud taati maal abistamas käisid.

Mart on pere kõige vanem poeg. Tal on kaks venda ja õde, viimane on elust lahkunud.

Võlli-Saalule kolis paar 1981. aastal.

«Kui taat haigeks jäi, tulin mina teda siia põetama ja jäingi maale,» jutustas perenaine, kes aastatel 1964—1977 oli Viljandi Linnavalitsuse aseesimees. Maale kolimise ajal töötas ta juba Rahvakunstimeistrite Koondises UKU. Käsitööesemete valmistamise kõrvalt sai ta haigele äiale toeks olla. Salomon Kundla suri 1982. aasta jaanuaris.

Mart Kundla käis pärast maale kolimist üheksa aastat tööl Viljandis Ugala ventilatsiooniteenistuses.

Enne seda oli 28 aastat mehe töökoht ETKVL-is, kus ta oli mööblitööstuse vanemmeister.

Tammikus on igal puul tähendus

Praegu Võlli-Saalu talu pererahvas enam suurelt põldu ei pea ning kunagisest 80-pealisest lambakarjastki on neil alles veel vaid viis utte.

Laudas elavad aga kanad ning jõuluõhtuks külla tulnud laste ja lastelaste heaks pidid oma eluga hüvasti jätma kolm noort kukke. Õues tervitab külalisi saksa lambakoer Bella.

«Ega me teegi siin eriti enam midagi,» lausus Elfriede Kundla igapäevaelust rääkides. Samas näitas ta omakootud mütse ja näpunukke ning tikitud laudlinu, mis annavad tunnistust, et perenaise näpud jõude ei püsi. Tema tehtud esemed on jõudnud ka Viljandi käsitööpoodi.

Ega Mart Kundla ideedki vaka all seisa. Koos Aarend Linnasega on ta rajanud talu juurde tammiku, kus on võrsumas 23 puud. Iga tamm on istutatud mõne sündmuse või inimese auks.

«Siin on nüüd meie tütre Tiina ja tema mehe Peeter Auna tamm,» näitas Mart Kundla oma tammikus ringi kõndides. «Selle istutasime siis, kui tütretütar Elke oma treeneriga Ameerikast kodus käis. Siin on aga puu tütrepoeg Erkki pojale.»

Võlli-Saalu talu tammikus on üks jõudsalt kasvama läinud puu, mille peremees istutas siis, kui 1992. aastal külastas Eestit Rootsi kuningas. Selle juurde käivale kivile teksti raiumine on mehel veel pooleli.

Tammiku keskel kasvab puu, mille juures on talu juubelikivi kirjaga «Võlli talu 1700—2000». Need pandi sinna neli aastat tagasi sugulaste kokkutuleku ajal.

Mart Kundla sõnul on nende suguvõsal olnud seitse kokkutulekut. «Alati on koos olnud üle 200 inimese,» lausus mees.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5