Oll hallus kaiaq, ku viisorin näüdäti, kuis Paeti Urmas rahumeeli piirilepingulõ alla kirot. Oll säändene tunnõq, nigu olõs hindä latsõ käe külest kygõ tillemb sõrm ärq raotu.

Sammamuudu riigijuhiq ommaq Eestimaa jaos nigu esä ja imä, kiä hoitvaq umma riiki. Piävä hoitma. Ja ku koheki tulõ alla kitotaq, sys tulõ inne ütessä kõrda myyta ja sys lõigata. Nüüd tulõ niimuudu vällä, et inne lõigadas ärq midä peräst inämb myyta ei annaq.

Lats ütessä syrmõga eläs edesi, ynnõ tä om vigalinõ elo lõpuni, tä olõ-iq terveq. Eestimaa eläs kah edesi, ynnõ tä om kah vigalinõ, tükk Setomaad om külest ärq raot, miä jääse riigiessi südametunnistusõ pääle.

Mõtõlgõq, iinotsan olõjaq, ummi latsi pääle ja hoitkõ, et näil iks kyik sõrmõq alalõ olõs.

(Kiri om võro-seto  vahtsõn kiräviisin)

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3