Led R-i kitarrist Jaanus Nõgisto (paremal) lubab Viljandi kontserdil pakkuda tõelist rock’n’roll’i. «Me ei tee teile ekskursiooni muusikalisele surnuaiale,» kinnitab ta. Pildil on lisaks Nõgistole klahvpillimängija Igor Garšneva ja laulja Indrek Patte. Foto: Ove Maidla ("Postimees")

Teadmata, kes oleks õigemast õigem mees ansambli Led R eest kõnelejaks, valin vestluspartneriks kitarrist Jaanus Nõgisto.

Olete oma kodulehele kirjutanud, et tänapäeval pole muusika mitte looming, vaid äriprojekt. Mu laual on äsjailmunud raamat «Kultuuriturundus», mis seletab, et kultuuri saab müüa nagu sokke, külmalt, targalt ja kalkuleeritult.

Jah, võib-olla tõesti saab kõike müüa. Aga kõike, mida kultuuri pähe inimestele kaela määritakse, ei pea ju ometi tõsiselt võtma. Mul ei ole õigupoolest midagi selle vastu, et muusika on ka äriprojekt. Vähemalt rokkmuusikas on see süntees tihti positiivseid tulemeid tootnud. Led Zeppelin, Yes või Mike Oldfield olid ka geniaalsed ja oma aja turundusreegleid eiravad väga edukad äriprojektid.

Eeldus on, et müüakse erakordset ja andekalt loodud muusikat ning pimestavalt säravat esitust, mitte muusika imitatsiooni ja modelle, kes imiteerivad musitseerimist. No umbes nii, nagu Vanilla Ninja tšikid kitarrimängimist teesklevad.

Ka sellist jura on võimalik müüa, aga väga lühikest aega. Siis leitakse uued modellid à la Suntribe ja päkapikudisko jätkub. Tegelikult pole sellistel nähtustel midagi ühist ei muusika ega kultuuriga. Aga maailmas ongi põhiliselt kahte sorti inimesi. Ühed, kes ise mõtlevad ja teevad, ja teised, kes ootavad, et nendega midagi tehtaks.

Ma ei ole tegelikult kade tüdrukute peale, keda kuskil Saksamaal koguni staarideks peetakse. Summad, mida nad teenivad, on väikesed ja raha kulub šoppamise peale ruttu ära. Ja muu pole kahjuks tähelepanuväärne.

Tegelikult on ka Led R il ikka rohkem ja rohkem kontserte ja seega populaarsus kasvab. Kas rujaline roostevaba maailm tuleb tagasi või leiab rokkmuusika lihtsalt rohkem poolehoidjaid?

Ma ei usu, et meie selleks teadlikult midagi teha saame. Või tahame. Meil ei ole pidevalt tõmblevat mänedžmenti ja suhtekorraldajaid-müügimehi, kes meie muusikat üritaks kellelegi pähe määrida. Meie ei ole mingid misjonärid, kes publikumile õpetada tahavad, mis on hea või paha. Aga ka sellisel muusikal on Eestis õnneks oma kuulajaskond.

Tihti käivad nad ka meie kontsertidel ja selle üle on jälle meil väga hea meel.

Elav improvisatsiooniline värk, nagu meie live praegu on, saab toimida ainult koos publikumist tagasipeegelduva energiaväljaga kohtudes.

Oled öelnud, et kui Ruja seitsmekümnendatel tekkis, oli maailm täis erilist loomeenergiat: Led Zeppelin, Yes, Genesis, Pink Floyd ja paljud teised, kes praegust üle neljakümneste põlvkonda mõjutasid. Teie olete sellest ajast valinud oma partneriks just Led Zeppelini muusika.

Ega mingi vähegi normaalselt kõlav muusika ei teki täitsa tühjale kohale.

Muusika, mis üldse mitte millegagi ei sarnane, on juba a priori surmavalt igav. Headel asjadel on alati juured ja samamoodi nagu me ei häbene oma ema ja isa, ei häbene mina ka seda, kust ma inspiratsiooni ja energiat olen saanud. Ma usun, et kuulaja tunneb selle mu mängus ära. Me ei ole Ruja aegadel kunagi teadlikult kedagi kopeerinud. Individualism oli nii suur, et ajas juba pilvi taevas laiali.

Kui sa Rujasse läksid, siis olid sa 17. Kas vanemad eesolijad mõjutasid sinu muusikamaitset ja valikuid? Oma eeskujudeks oled nimetanud ka Stravinskit ja Sibeliust.

Kui ma Rujasse mängima läksin, olin ma teistest ikka mitu aastat noorem. Selge see, et bändi seltskond mõjutas minu maailmanägemust ja hoiakuid kõige otsesemal kombel kogu järgnevaks eluks. Rujat on võimalik mõista eelkõige selle ajastu kontekstis, milles ta tegutses. Õnneks sisaldab Ruja muusika ainest ja kihistusi, mis on olulised igal ajal ja seda sõltumata ajastu moetrendidest.

Asjad ja suhtumised, mis olid mulle olulised toona: vabadus, sõltumatus, originaalsus, vaimsus, leppimatus nüriduse ja tollal täiesti talumatu ühiskonnakorraldusega, on mulle tähtsad ka praegu. Ja muidugi inimesed, kellega elu mind aastate jooksul kokku viis: Rannap, Viiding, Kappel, Alender, Kuulberg, Haagma, Garšnek ja teised. Nemad moodustasid või moodustavad mu lähima sõpruskonna ka aastakümneid hiljem.

Ega see aeg ju meie taotluste, ükskõik kas muusikaliste või maailmanägemuslike realiseerimiseks suuri võimalusi pakkunud.

Jah, nõukogude võimu ebainimlik ja nürimeelne surve hakkas seitsmekümnendate algul, kui Ruja oma tegevust alustas, küll korraks kergenema, aga kohe hakati jälle kruvisid kinni keerama. Usun, et umbes 50 protsenti meie muusikast jäigi realiseerumata ja ka avaldamata nii tsensuuri piirangute kui tehniliste võimaluste ahtruse tõttu.

Tagasi mõeldes on muidugi kahju, et ma sündisin just siia ja sel ajal, aga ega seda ju valida saa. Kui ma mõtlen oma siit ilmast juba lahkunud vanemate elu ja loo peale, on mul igati hästi läinud. Energiahulk, mida Ruja kui idee ja kooslus genereeris, oli samas tohutu ja mis vähegi võimalik, tehti muusikas ära. Ja ausalt öeldes pean Ruja aega seniajani oma elu õnnelikumaks. Ma olen tänase päevani uhke selle üle, mida ma seal teinud olen.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5