Nimiosalisena võlus publikut elukutseline muusikaliartist Hanna-Liina Võsa.

Džässi ja ooperi kooslus tundub esmapilgul kummaline, näib liialt otsitud ja konstrueeritud, et praktikas orgaaniliselt toimida. See äratab küll tähelepanu ja huvi, ent teeb ühtlasi valvsaks, sest samal moel on viimase paari aasta jooksul Eestisse imporditud nii hip-hop- kui tango-ooperit, ilma et need ooperižanri tegelike vorminõudmiste kõrgusele oleksid suutnud tõusta. Seda ei suutnud ka «Manon».

Stiilipuhas vanamoodne muusikal

Tegu oli vanamoodsa muusikaliga, mille kõlapilt ja laulustiil svingisid harjumuspärasest pisut enam aastakümnetetaguse estraad-džässi vaimus, tuues võrdlusalusena teadvusse kõigepealt ikoonilise Frank Sinatra ning algusaegade Eurovisioonid.

Kui sõna «džäss» kannab eneses paljude muusikasõprade kõrvus avangardse ja piiridele püüdleva heliloomingu lubadust, mille kaudu võiks ehk mingil kujul realiseeruda ka viljakas risttolmlemine moodsa ooperiga, siis Sarmanto teos hoidis žanri hämaratelt äärealadelt nii kaugele ajalooliselt kujunenud kaanoni tsentrisse kui vähegi võimalik.

Pisut filmilik õhkkond

Publikusõbralikkuse kõrval on Sarmanto detailirohke ning meisterliku orkestratsiooni esmane voorus massiivne ja mahedalt voogav helilainetus, mida siinpool Atlandi ookeani asuvates teatri- ja kontserdisaalides enam eriti sageli ei kuule.

Hollywoodi kuldajastu filmide heliribalt kogu valge inimkonna kollektiivsesse teadvusesse ladestunud esteetika jõuline reinkarnatsioon lõi laval seega pisut filmiliku õhkkonna. Dirigent Rauno Tikkaneni käe all sulas Lembit Saarsalu mõõdukalt improviseeriv džässkvintett ühtseks organismiks Pärnu linnaorkestri ja HaleBopp Singersi kooriga.

Pehme orkestridžäss on oma väliselt tundekvaliteedilt ilus, magus, stiilne, tüüne ja alati juba ette nostalgiline, aga suures koguses paratamatult ka lääge ja monotoonne.

Kõige tipuks moonduvad dramaturgilised ideed ja muusikalised motiivid svingipõhjalise orkestratsiooni Midase puudutusest sisulise sügavusmõõtmeta šlaagriks ning svingi pehme turvapadi lämmatab korraliku turvaseadmena kohe kõik äärmuslikuma laetusega noodid ja impulsid.

Seega ei suuda seda sorti helikeel kuidagi kanda keerulist psühholoogiat ega tõelist draamat. Üldiselt džässooperiks peetav George Gershwini «Porgy ja Bess» (1935) ei laena oma psühholoogilist veenvust ja sügavust mitte niivõrd džässi, vaid bluusi ja spirituaali tunnetuslikust kapitalist.

Kirjanduslik katastroof

Ameeriklase Kim Richi libreto tugineb abee Prévost’ jutustusele «Manon Lescaut», mida peetakse üheks kõigi aegade paremaks armastuslooks. Sama teksti poole on varem ooperile dramaturgilise ainese leidmiseks pöördunud vähemalt viis komponisti, tuntumad neist on Jules Massenet (1884) ja Giacomo Puccini (1893).

Nagu viimati nimetatute libretistid, nägi ka Rich selles XVIII sajandi algupoolest pärinevas jutustuses, mida võiks tegelikult pidada hoopis haiguslooks (armastus on siiski afektiseisund!), eelkõige «Romeo ja Julia» stiilis lembelugu, mida see tegelikult ei ole.

Manon Lescaut, kes algupärase kirjandusteose nimes markeerib eelkõige armastuse objekti (ehk haiguse nime), on kõigis hilisemates redaktsioonides millegipärast armastuse subjektiks teisendatud. Abee Prévost näib meile ütlevat, et armastus pole kunagi sümmeetriline ja et tõeline kirg on tegelikus elus peaaegu alati ühepoolne. Ning draama sünnib antud juhul üksnes soovist ja suutlikkusest selle nimel ohverdada ning kannatada.

Kim Richi tegevustikku tänapäeva Manhattanile mugandav libreto oli lauldav, hoogne ning leidlike kujunditega, ent šüžeelises liinis puhas kirjanduslik katastroof. Mitme eriti jabura koha järel ei saa täielikult välistada, et tegu võis olla hoopis peene postmodernistliku irooniaga.

Huvitav, miks pöörduvad loojad dramaturgilise ainese otsinguil ikka ja jälle lugude poole, mille psühholoogiline veetlus on aastasadadega kulunud ning tegevustiku tõstmine tänapäeva olustikku ei anna veenvaid tulemusi? Kui seda suunab põhjusena kõigest lootus klassikateose kõlavat pealkirja marketingi abil laiema publiku tähelepanuks konverteerida, on tegu äärmiselt lühinägeliku loomepoliitikaga.

Solistide erinev taust

Kuuldud kontsertetenduse ootamatuks trumbiks kujunes ettekande edenedes solistide erinevast muusikalisest taustast tulenev mõõdukas sobimatus, mis hoidis kuulajat seda sorti teost muidu paratamatult ähvardava monotoonsuse eest. Kõik osalised olid professionaalid, ent mitte tingimata muusikaližanris.

Esiarmastajatena võlusid publikut elukutseline muusikaliartist Hanna-Liina Võsa ja džässitaustaga Pekka Kurki Soomest. Viimati nimetatu maapoisilik ning heterokarvaline esitus pakkus tänuväärt vaheldust meie muusikalilavadel vohavale geiesteetikale.

Ooperilaulja Jassi Zahharov astus üles Manoni kaabakast vanema vennana, tuues ainsana sellesse draamasse tumedaid toone. Tema esimese vaatuse duett Peeter Volkonskiga kujunes vähemalt siinkirjutajale nii noodilt kui esituslikult kogu etenduse kõrghetkeks.

Sofia Rubina ja Sergei Solovjovi esitatud subretipaar oli hoogne ja särav, ent dramaturgilises liinis jäi nende lavalolek täiesti mõtestamata. Kuidagi poolik näis ka rokitaustaga Peeter Volkonski ning kunagise džäss- ja poplaulja Marju Kuudi rollijoonis.

Tekkinud mulje põhjusi võib kindlasti otsida asjaolust, et kolme ja poole tunni pikkuse «Manoni» kogumahust mängiti seekord maha vaid pisut enam kui pool.

Kujunduslikus mõttes praktiliselt lavastamata ettekande välise atraktiivsuse eest hoolitses varemgi Eestis töötanud koreograaf Russell Leon Adamson, kes kõigele lisaks mõlemas vaatuses korra tantsunumbriga publiku ette astus.

Solistid olid küll kostümeeritud, kuid jäi mulje, et igaüks oli ise kodusest garderoobist midagi enda meelest sobivat kaasa haaranud. Manhattani Central Stationi kodutuid kehastanud Marju Kuut ja Peeter Volkonski tegid näiteks suurepärased rollid oma tavapärastes tänavarõivastes.

Heikki Sarmanto «Manon» pakkus elamuse eelkõige oma kammerlikus magususes, mis neelas aga originaaldramaturgias sisalduva tragöödia. Kõik teravad nurgad sõideti maha ka muusikas emotsionaalset efekti taotlevast finaalist, sest pärast peategelase surmaga päädinud lõpuakorde otsustas trupp esitada maruliselt plaksutavale Tartu publikule veel ühe lõbusa ansamblikuplee.

Ooper

Heikki Sarmanto džässooper «Manon»
• Dirigent Rauno Tikkanen, koreograaf Russel Adamson
• Osades Hanna-Liina Võsa, Pekka Kurki, Jassi Zahharov, Sergei Solovjov, Sofia Rubina, Marju Marynel Kuut, Peeter Volkonski
• Kaastegevad Pärnu linnaorkester, Lembit Saarsalu džässkvintett ja koor HaleBopp Singers

Allikas: Eesti Kontsert

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3.67