Järgmise aasta lõpuks peaks igasse klientidele muusikat pakkuvasse Viljandimaa ettevõttesse olema jõudnud kleebis, mis kinnitab, et seal makstakse esitajatele ja fonogrammitootjatele ettenähtud tasu. Foto: Elmo Riig

Erinevalt autorite ühingust, kes on avalikus kohas kõlava muusika eest juba pikka aega raha nõudnud, hakkasid Eesti Esitajate Liit ja Eesti Fonogrammitootjate Ühendus sellega tõsiselt tegelema alles aasta tagasi.

Eesti Esitajate Liidu tegevdirektor Urmas Ambur, kui palju firmasid on teile maksma hakanud?

Üldist statistikat on raske välja tuua, sest see on majutus-, teenindus-, kaubandus- ja toitlustusettevõtete puhul erinev. Näiteks kaubanduses, kus tasu määratakse ruutmeetrite alusel, on lepingud sõlmitud ligi 300 000 ruutmeetri kohta.

Eesti Kaupmeeste Liidu andmetel on kogu riigis kaubanduspindasid umbes 700 000 ruutmeetrit, mis tähendab, et ligi poole kohta sellest on lepingud. Kokku oleme lepingud sõlminud või peame sellekohaseid läbirääkimisi umbes 2300 juriidilise isikuga.

Viljandimaal on lepinguid 70 ringis. Meie piirkondlik esindaja Benno Sild ütles, et toitlustusasutuste hulgas polegi sellist, kellega ei oleks lepingut sõlmitud, ja ka kaubanduses on enam-vähem sama seis. Võib-olla vaid mõnel väiksel juuksuriäril pole veel lepingut.

Põhitähelepanu pöörame Viljandimaal nüüd väikestele majutusasutustele, kes on sellest vähem teadlikud. Nad ei soovi esimese pöördumise peale enamasti lepingut sõlmida, vaid toovad mitmesuguseid ettekäändeid. Eks meil tule siis olukorda selgitada.

Millised on levinumad vabandused?

Paljudel on leping Eesti Autorite Ühinguga ja esimese reaktsioonina nad ütlevadki, et nad ju juba maksavad seda tasu. Ei olda teadlikud, et mitte ainult autoritel, vaid ka teose esitajal ja fonogrammi tootjal on alates 1992. aastast tasu saamise õigus. Nüüd oleme lihtsalt jõudnud sinnamaani, et seda reaalselt koguda.

Miks see siis nii kaua viibis?

Osaliselt on see seisnud esitajate ja fonogrammitootjate taga. Esitajate liit asutati 2000. ja fonogrammitootjate ühing 1998. aastal, kuid siis olid eesmärgid teistsugused. Piraatlust oli üsna palju ja peamiselt käis võitlus selles vallas.

Takistuseks oli ka Rooma konventsioon, millega ühinedes oli Eesti teinud reservatsiooni, et esialgu ei tule maksta välismaiste esitajate ja fonogrammitootjate loomingu kasutamise eest. Ainult Eesti muusika eest raha kogumine oleks võinud osutuda ebaefektiivseks, sest sel juhul oleks hakatud laskma välismaa muusikat. Mõni aasta tagasi muudeti see säte ära ja siis alustasime tegevust.

Missuguste summadega ettevõtjatel arvestada tuleb?

Tasu määrad algavad 35 kroonist kuus. Selline hind on kuni 30-ruutmeetristel juuksurisalongidel või muudel teenindusasutustel.

Kasutajad on jaotatud kategooriatesse, lähtudes sellest, kui tähtsat rolli muusika nendes asutustes mängib. Arvestades seda ja ettevõtte suurust, võetakse erinevat tasu.

Esimeses grupis on ettevõtted, kus muusika on vaid taustaks. Teises rühmas olevates asutustes on muusikal kindel roll, mis loob lisaväärtuse mõnusa õhkkonna näol. Siia kuuluvad näiteks restoranid ja baarid. Kolmanda kategooria moodustavad need, kes ei saa ilma muusikata üldse hakkama, nagu aeroobikasaalid ja diskoteegid.

Mis neilt kogutud rahast saab?

Raha ei tule ainult avaliku esituse eest, vaid ka tele- ja raadiojaamadelt, kes muusikat lasevad. Kui restoranid ja baarid ei pea kuulamiseks pakutavate palade ja nende esitajate kohta meile raportit edastama, siis ringhäälinguorganisatsioonid teevad seda. Just nende raportite ehk playlist’ide alusel tekib iga muusikapala kohta rahasumma, mis jagatakse esitajate ja fonogrammitootjate vahel pooleks.

Kui raadiojaamas kõlab mingi lugu, võib selle eest esitajale määratud tasu olla sentides, ent võttes arvesse, mitu korda on eetris oldud, ja lisades tasu avalike esituste eest, muutub summa suuremaks.

Esineja põhisissetulekus see lähiajal siiski olulist rolli mängima ei hakka. Kõige suurem summa, mille me aasta jooksul ühele esitajale välja oleme maksnud, jääb 50 000 krooni piiresse, enamasti on see aga alla 10 000 krooni.

Kui palju raha te aasta jooksul kokku kogute?

Tänavu tuleb avalikust esitusest umbes miljon krooni, kuid tulevikus, kui kõik ettevõtted on liitunud, see summa muidugi suureneb. Kui isik on andnud oma panuse ja loometööga tegelnud, on tal õigus saada tasu nendelt, kes tema töö tulemust ettevõtluses kasutavad.

Mis saab ettevõtetest, kes muusikat kasutavad, aga selle eest tasu maksta ei taha?

Üritame neile kõigepealt selgeks teha, et tasu saamise õigus on sätestatud seaduses ja seadused on täitmiseks. Kui kasutaja seda ikkagi mõista ei soovi, veendume isiklikult kohapeal, et ta loata muusikat mängib, ja anname veel kord mõistliku tähtaja lepingu sõlmimiseks. Kui ka see ei aita, pöördume politseisse.

Kas olete seda juba teinud?

Jah, korra isegi Viljandi piirkonnas. Pärast seda, kui politsei ära käib, ilmutavad ettevõtjad üsna kiiresti initsiatiivi lepingut sõlmida.

Kui sageli on mõni pood või muu asutus lihtsalt maki kinni pannud, et mitte teile maksta?

Viljandi piirkonnas on mõni väike juuksurisalong tõesti teatanud muusika kasutamise lõpetamisest, aga suuremaid asutusi küll meelde ei tule.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 2.33