Šveitsis kooliteed alustades ei teadnud ma algul, millise õppekava järgi oleks mõistlik õppida. Valisin keelekallakuga klassi.

Kõigepealt tekkis mul raskusi majanduse ja geograafiaga, sest nendes ainetes oli palju keerulisi väljendeid. Eesti keelde tõlkimine mind eriti ei aidanud, sest sõna täpset tähendust oli ka vaja teada. Ajapikku hakkasid väljendid korduma ja lõpuks said ka tähendused selgeks.

Tundub, et pedagoogiamet on Šveitsis prestiižne ja hästi tasustatud. Matemaatikat annab meile noor naisõpetaja. See on Šveitsi koolis haruldane, sest enamasti on pedagoogid mehed. Esialgu ta ei teadnud, et tahvlit saab üles-alla liigutada, ning ronis kogu aeg toolile, et ülesandeid kirja panna. Meil oli muidugi nalja kui palju!

Tunnid on põnevad

Kehalises kasvatuses pannakse füüsisele kõva rõhku. Kohe esimeses tunnis pidime metsas orienteeruma. Ma ei teadnud, kuhu poole joosta, ja sellest kaardist, mis mulle kätte anti, polnud ka mingit abi. Algul lonkisin teiste sabas, siis sattusin mingisse võssa, sõin tee ääres põldmurakaid ja ootasin, et näeks kedagi tuttavat. Pärast kahte tundi ringitormamist olin surmani väsinud. Hiljem sain oma eksimise põhjuse teada: olin kaarti valepidi käes hoidnud!

Koolis on igal nädalal üks päev, mil tehakse vaid sporti. Peamiselt käiakse ujulas ja veepargis või minnakse matkale. Retk on kindlasti vähemalt 30 kilomeetri pikkune.

Keemiatunde peetakse suures laboris, kus õpilased saavad katseid teha. Tihti möllame gaaside ja metallidega. Ükskord hingasime heeliumi sisse ja siis hakkasime klassi ees ajaleheartikleid ette lugema. Hääled, mis tookord kõlasid, olid lustakad ja kõhulihased valutasid suurest naerust veel mitu päeva.

Ajalooõpetaja on täielik Eesti fänn. Tema on ainuke, kes üritab minuga alati puhast saksa keelt rääkida. Ma pean kevadeks läbima Šveitsi ajaloo kursuse, sest see on minu selle aasta kursuse teema.

Koolis olen teinud mitu ettekannet Eesti ajaloost. Rääkisin Teisest maailmasõjast, küüditamistest ja okupatsioonist. Ühe ettekande tegin ka Konstantin Pätsi kohta. Olin üllatunud, et minu kodumaa pakub Šveitsi noortele huvi.

Pärast pikka koolipäeva ei ole mõeldav, et õpilased hakkavad kodus õppima või lähevad huvikooli. Sellepärast ei anta koduseid ülesandeid ja harrastustega saab tegelda tundide ajal. Mina siiski valmistun järgmiseks päevaks: tõlgin väljendeid ja kordan materjali üle.

Vahetunnid on harjumatult pikad. Siis on aega rahulikult lõunat süüa, vaadata üle oma kirjavahetus ja raamatukogus käia.

Koju jõuan koos vanematega või veidi varem. Õhtupoolikul on aega ujumas käia või pilli harjutada.

Vaheajal on palju üritusi

Koolivaheaegasid on viis ja enamasti kestavad need kaks nädalat, vaid suvevaheaeg on viis nädalat. Talvel on pikk vaheaeg ja lisaks spordivaheaeg, mil õpilased lähevad mägedesse suusatama.

Aeg on sisustatud väga lõbusalt ja meeldejäävalt tänu rikkalikele ettevõtmistele. Puhkuse ajal on võimalik valida endale meelepärane tegevus kooli juures. Need, kes mängivad orkestris või kuuluvad teatritruppi, lähevad tavaliselt laagrisse, sest see on neile kohustuslik. Harrastustega tegelemine on õpilastele tasuta.

Sõitsin koos orkestriga laagrisse, sest ma mängin esimest saksofoni. Teises laagris käisin koos näiterühmaga.

YFU

Õpilasvahetust korraldava sihtasutuse YFU Eesti kaudu saab aastaks õppima minna Belgiasse, Brasiiliasse, Ameerika Ühendriikidesse, Ekuadori, Šveitsi, Hiinasse, Jaapanisse, Mehhikosse, Taisse ja mujale. Vahetusaasta maksab 58 000 — 95 000 krooni. See sisaldab reisi, kindlustust, kohta kohalikus keskkoolis, vahetusperet ja nõustajaid vastuvõtval maal. Infot saab internetiaadressilt www.yfu.ee.

Allikas: internet

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.67