Viimasel ajal on Frippi sooloprojektid avanud järjest enam tema loomingulise mina teist poolust, mis on ilmselt kogu aeg peitunud esimese sees. Foto: Internet

Kuigi aasta ei ole kaugeltki läbi, on alust oletada, et tegemist on maailmamuusika suurima nimega, kes sel aastal Viljandis musitseerib.

Frippi muusikalised aasad

«Kas olete valmis muusikaliseks avastusretkeks seni kogematusse? Kas tahate teada, kuidas kitarr kõlab nagu klaver, viiul ja kirikukell, ning kogeda oma kõrvade ja kehaga kitarri kui sümfooniaorkestrit? Kui jah, siis on Robert Frippi muusikalised sisekaemused just see, mida vajate,» soovitab Eesti suursaadik Suurbritannias Margus Laidre.

Robert Fripp on nimi, mis muusikamaailmas tutvustamist ei vaja. Enda jutu järgi on ta muusikuna töötanud 45 aastat. Paljudele minuealistele, sutike vanematele ja noorematele ning juba sirgunud uuemale generatsioonile on ta eelkõige mees, kes tegi King Crimsoni. Tõeline progerokisaurus, kes sai maailmas tuntuks juba aastal 1969 albumiga «In the Court of the Crimson King», ning kelle seni viimane plaat «The Power the Belive» ilmus aastal 2003.

Viimasel ajal on Frippi sooloprojektid avanud järjest enam tema loomingulise mina teist poolust, mis on ilmselt kogu aeg peitunud esimese sees. Švejki parafraseerides: selle maailma sees on veel suurem maailm. Sooloartistina on Frippi tuntuim album arvatavasti 1979. aastal ilmunud «Exposure», mis jõudis sel aastal ka duubel-CD formaati.

Alates 1994. aastast on Robert Fripp arendanud Brian Enoga tehtud koostööst välja kasvanud ning viivitusel ja «muusikalistel aasadel» põhineva frippertronics’i stiili edasi helimaastike kontseptsiooniks. Robert Fripp on teinud edukat koostööd selliste muusikutega nagu Blondie, Talking Heads, David Bowie, Peter Gabriel, Andy Summers (eks-Police) ja David Sylvian.

Vaikne jalutuskäik iseendasse

16. juulil oli Viljandi Pauluse kirikus kontsert «Akathistose fragmendid — Bütsantsi riitus». Esitas ansambel Jouissance Austraaliast. Publikut polnud ei vähe ega palju, paras jagu. Pisut liigne oli üks jonniv ja jorisev väikemees. See kontsert ei olnud õllesummer. See oli kaheksakümmend minutit vaikust, mida sisustasid või täiendasid sobivad helid. Jouissance’i juht Nick Tsiavos lausus pärast kontserti, et kui mulle meeldis «Akathistose fragmendid», siis meeldib mulle ka Frippi «Soundscape». Lubasin edasi anda tervitused. Maailm jääb järjest väiksemaks.

Tahtsin eelnevaga öelda üht. Meie päevakavasse ja keelepruuki on ilmunud mõiste «suvekultuur» — sisuliselt seltskondlik kokkusaamine kultuuri(m)elu foonil. Ja see on tore. Ent mitte kõik, mis suvel tehakse, ei ole iseenesest veel «suvekultuuri(m)elu virvendus» — päris asju on ka.

Loomulikult on korraldaja probleem tarbijale selgitada, et kirikus ei müüda õlut, kontserdile ei tulda koeraga, mobiiltelefoniga rääkimine segab kaaskuulajaid ning lapse lalin ja nutt, mis on muidugi maailma kõige kaunim muusika, ei loo lisaväärtust sugugi igale heliteosele, et vaikus kuulub muusika juurde. Robert Frippi kontsert on väga vaikne jalutuskäik iseendasse ega haaku terminiga «suvekultuur».

Margus Laidre on kontserdile saateks öelnud: «Helimaastikud on XXI sajandi klassikaline muusika pühakodadele, sest just sakraalne keskkond on nende õige kodu. Neil, kes seostavad Robert Frippi nime üksnes King Crimsoniga ja ootavad temalt kiireid kitarrisoolosid, tuleb pettuda ja on targem koju jääda. Neile, kes soovivad kas või hetkeks elu kiirrongilt maha astuda ning oma senise ja tulevase teekonna üle järele mõelda, tasub kindlasti tulla helimaastikke kuulama. Tulge valge lehena — ootusteta, kuid vaim valmis!»

ARVAMUS

Robert Fripp,

muusik

«Helimaastikud» on otsekui mitmesugustesse meeleoludesse ja mõtisklustesse kandumine, nagu enda sisse vaatamine.

«Helimaastikud» moodustavad pikema sarja, mille kaudu püüan leida viise, kuidas ühendada loovat intelligentsust musitseerimisega nii muusiku kui kuulaja tasandil. Muusika on karikas, mis hoiab vaikuse veini. Muusikat võib pidada ka helis ja ajas korrastatud kvaliteediks.

Sellist kvaliteeti ei saa juhtida omatahtsi, selle vorme kujundavad need kultuurid ja keskkonnad, kus muusika end ilmutab. /.../ Helimaastike ettekandmine on täiesti ebaisikuline, kuid samas intiimne, musitseerimine ise aga alati suur au.

Usaldagem end Loova Impulsi sõnulseletamatu headuse hoolde.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0