Teatrihooaja säravaima elamuse pakkus Vanemuise lastelavastus «Suur kuri hunt». Pildil Raivo E. Tamm (vasakult), Alina Karmazina ja Kersti Heinloo. Foto: Alan Proosa

le.

Alates sügisest on mitmes teatris mängukavva lisandunud arvestatav hulk eesti algupärandeid, seejuures mitu näidendit jõudis lavalaudadele esimest korda.

Eesti Draamateatris esietendus septembris Andrus Kivirähki «Aabitsakukk», mille kirjanik ise ka lavastas. Monoetenduse peaosa mängib Tõnu Oja. Teater võttis uuendusena kasutusele kammersaali, mille aknast avanevat vaadet on loos osavalt ära kasutatud.

Tugeva tekstiga «Aabitsakukes» on Tõnu Oja roll siiruviiruline nagu sibul, mis ennast vaataja käes vaikselt lahti koorib. Esialgu sümpaatsena mõjuvast ullikesest saab etenduse lõpuks ebameeldiv kuju, kes peab loomulikuks teiste tagant varastamist. Lavastus osutus väga populaarseks, nii et väikse saali tõttu olid piletid vahepeal paar kuud ette välja müüdud.

Järgmine algupärand jõudis Draamateatris lavale jaanuari teisel poolel, kui esietendus Mart Kivastiku kirjutatud «Savonarola tuleriit», mille on lavastanud Hendrik Toompere juunior ja kujundanud Ervin Õunapuu. Need kolm meest käisid Itaalia inkvisitsioonist ja rikkuse vastu kõnelenud mungast rääkiva lavastuse tegemiseks ideid kogumas Itaalias.

Kivastik ja Toompere on mõlemad sellised kunstnikud, kelle loodu kas meeldib või ei. Lisaks on neilgi paremad ja mitte nii õnnestunud tööd. Kui meenutada, siis Mart Kivastiku näidend «Õnne, Leena!» kuulus mõned aastad tagasi nii Vanemuise kui Ugala repertuaari ning Hendrik Toompere noorema lavastus «Kokkade öö» pälvis 2001. aastal Eesti Teatriliidu lavastaja aastaauhinna.

Kahjuks jääb «Savonarola tuleriida» iseenesest põneva teema — mehe mäss keelatud armastuse tõttu maailma ülekohtu vastu — juba näidendis lahti kirjutamata. Võimalik, et lavastuse teatud eklektilisus, suurkujude Leonardo da Vinci ja Michelangelo parodeerimine ning koomilised vahepalad, näiteks oksendav Guttenberg, peaksid kuidagi sõnumi mõistmisele kaasa aitama.

Algmaterjali pole vääriliselt kasutatud

Tundub siiski, et huvitavat algmaterjali pole vääriliselt ära kasutatud, sest miks muidu peab Savonarola episoodiliselt kujutatud armastatut mänginud Mirtel Pohla lõpuks mehe elutee veel mõne lausega kokku võtma.

Aprilli algul esietendus Draamateatris ka Oskar Lutsu «Kevade» Priit Pedajase lavastuses. Selle kohta on arvustused enamasti positiivsed olnud.

Teater Endla tõi sel hooajal välja ühe algupärandi, Boris Kaburi näidendi «Robot Robi», mida oli kohendanud teatri dramaturg Kiti Kaur.

Rakvere Teatri neljast uuslavastusest on kolm värsked tükid, kuigi Urmas Lennuki lugu «Boob teab» mängiti kõigepealt Tallinna Linnateatris. Kriitika on leidnud, et Rakvere Teatri versioon, mille on lavastanud Kalju Komissarov, tabab näidendi allhoovusi täpsemalt.

Märtsis jõudis Rakveres lavale Merle Karusoo sotsiaalteatri alla liigitatav «Misjonärid», mis annab edasi Afganistani sõjas sõdinud meeste lugusid.

Kuu aega tagasi esietendus kolme Juhani, Liivi, Smuuli ja Viidingu luuletekstidel põhinev «Johannese passioon».

Linnateater pakub sel hooajal kahte eesti kirjaniku tekstil põhinevat lavastust: veebruaris tuli välja Elmo Nüganeni kohandatud ja lavastatud «Tõde ja õigus. Teine osa», mis põhineb Anton Hansen Tammsaare teosel, ning mais Jaan Tätte uus näidend «Meeletu», mille lavastas Eva Klemets.

Vanemuises ei esietendunud sel hooajal ühtegi eesti algupärandit, Ugala mängukavasse lisandus Andres Noormetsa kirjutatud ja lavastatud «Aastapäeva pidu».

Rahvusooperis Estonia sain väga toreda elamuse, vaadates veebruaris maailmaesietenduseni jõudnud eesti lasteooperit, Tõnis Kaumanni «Mina — Napoleon!». Selle on lavastanud Neeme Kuningas ning peaosa mängivad vaheldumisi neli neljanda-viienda klassi poissi.

Põnevate ideede ja meeldejääva muusikaga ooper oli mõnusalt lastepärane. Kuid ka täiskasvanutel on huvitav lavastust jälgida. Eriti tubli oli peaosas Napoleoni mängiv poiss, kes vanematele ja kogenumatele kolleegidele oma laulu- ja näitlemisoskusega sugugi alla ei jäänud.

Head elamused jäid peale

Sel hooajal esietendunud välisdramaturgial põhinevad lavastused jätsid suures osas hea mulje, kuigi tõeliselt eredaid elamusi võib ühe käe sõrmedel lugeda. Ebaõnnestunud lavastuste kohta on hakanud ilmuma aina ausamat ja otsekohesemat kriitikat, mistõttu jäi mitu tõenäoliselt kehva tükki vaatamata.

Draamateatris Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi koostöös valminud «Julia» võlu tuleb esile alles teises vaatuses. Esimene vaatus on Ojasoo eelmisi lavastusi arvestades hillitsetud ja tagasihoidlik, kuid pärast vaheaega võtab lugu tuurid üles ning peaaegu hirmutab oma mitmetähendusliku maailmaga.

Kaks karukostüümis tegelast on täielik absurdi tipp. Samuti oli põnev leid kaks Romeod. Sellist omapärast lähenemist võikski Shakespeare’i uuelt käsitluselt oodata. Ojasoo pälvis lavastuse eest Eesti Teatriliidu aasta lavastajaauhinna.

Pärnu Endla tugevaim tükk oli kindlasti Shelagh Stephensoni «Vee mälu», mille on lavastanud Madis Kalmet. Vaatajad tunnistasid selle tänapäevase psühholoogilise draama oma lemmikuks ning ühte peaosa mänginud Piret Laurimaa parimaks naisnäitlejaks.

Willy Russelli komöödia «Reispass», mis valmis Egon Nuteri käe all, oli meeldiv meelelahutus. Arvestades mitut viimase aja komöödiat, on see kiitev arvamus, sest vähemalt piinlik ei hakanud kordagi.

Sadamateatris etenduv Arthur Milleri «Salemi nõiad» on kindlasti praegu üks Vanemuise tugevamaid tükke, sest head näitlejatööd ja tugev lavastus aitavad XVII sajandil toimunud nõiaprotsessi ja tänapäeva vahele tugevaid paralleele tõmmata.

Seni rõõmsaimates värvides elamus pärineb samuti Vanemuisest, sest Katja Krohni lastenäidend «Suur kuri hunt» Taago Tubina lavastatuna pakub nalja, naeru ja mõtlemisainet vist küll igas vanuses inimesele. Pealegi on tunda, et seda lavastust pole tehtud ainult linnukese kirjapanemise pärast.

Ugala vaevles uuslavastuste põuas

Ugala lubas Priit Võigemasti lavastama «Terrorismi» ja õigesti tegi. Tugeva elamuse pakub ka noortelavastus «Aarete saar», millega kujundaja Jaak Vaus ja lavastaja Peeter Tammearu tõid Ugalale teatriliidu aastapreemiad. Kalju Komissarovi lavastatud «Orkester» jääb hoolimata efektsetest lavastusvõtetest emotsionaalse elamuse poolest hallile alale.

Ugalal jäi hooaja jooksul ära kolm esietendust. Tõsi, Linnateater ei jää kaugele maha, sest ka seal teatati veidi enne esietendust ühe lavastuse ärajäämisest ning teises lavastuses keeldus üks tuntud naisnäitleja loo nõrkuse tõttu osalemast.

Kui teatri tuleviku suhtes neid otsuseid vaadelda, peaksid ka teised teatrid muutuma oluliselt enesekriitilisemaks ja jätma ilmselgelt ebaküpsed tükid lavale toomata.

Mis puudutab Vanemuise mängukava, siis on Jaan Toominga lavastatud «Veronika otsustab surra» küll sageli välja müüdud, kuid kriitika on armutu ning vaatajad pärast etendust tihti pettunud.

Vahva noortetükiga on maha saanud VAT-Teater, kes õnneks endiselt toob lavale noortele olulisi teemasid. «Pál-tänava poisid» on elav lugu, mida on kindlasti vaja.

Ka Komöödiateatri egiidi all välja tulnud ja Mati Undi lavastatud monoetendust «Ürgmees», kus mängib Jan Uuspõld, on päris huvitav jälgida, olgugi et feministina tuntud Mati Unt on seekord üle läinud meeste poolele ja näidend kipub maailma must-valgelt nägema.

Uus ja edasiviiv jõud on ennast Von Krahli Teatri kõrvalvoolusängi positsioneerinud Tiit Ojasoo juhitud NO-teater ehk muutuvate numbritega teater.

Praeguseks on esietendunud kolm lavastust: NO99 «Vahel on tunne, et elu läheb mööda ja armastust pole olnudki», mida on nimetatud ka teatri manifestiks, NO98 «Inimese teekond» ja NO97 «Padjamees».

ETENDUSED

Sel teatrihooajal on eesti algupäranditest jõudnud lavale Eesti Draamateatris Andrus Kivirähki «Aabitsakukk», Mart Kivastiku «Savonarola tuleriit» ja Oskar Lutsu «Kevade», Pärnu Endlas Boris Kaburi «Robot Robi», Rakvere Teatris Urmas Lennuki «Boob teab» ja Merle Karusoo «Misjonärid», Tallinna Linnateatris Anton Hansen Tammsaare/Elmo Nüganeni «Tõde ja õigus. Teine osa» ja Jaan Tätte «Meeletu», Ugalas Andres Noormetsa «Aastapäevapidu» jt.

Allikas: teatrid

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0