Viimasel ajal avalikkuses eelkõige poliitiliste seisukohavõttudega tähelepanu pälvinud ajakirjanik ja luuletaja Juku-Kalle Raid luges Viljandi järvel korraldatud luulepiknikul siiski luulet. Foto: Urmas Volmer

Pärast piknikut Juku-Kalle Raidiga vesteldes selgus, et ta üritab kirjandust ja ühiskondlikke tegemisi teineteisest eemal hoida. «Sakala» ei lasknud end sellest häirida ning suunas jutu osavalt luule juurest teemadeni, mis huvitavad suuremat hulka inimesi kui pelgalt kirjandussõbrad.

Juku-Kalle Raid, kui tihti teil niisuguseid kohtumisi luulesõpradega on — kõlab ju teie nimi ajakirjanduses viimasel ajal eelkõige seoses päevapoliitika, mitte kirjandusega?

On jumala elementaarne, et see, mis toimub ühiskonnas laiemalt, puudutab palju suurmaid rahvahulki kui luule. Olgem ausad: hea kirjandus huvitab hoopis vähesemaid inimesi kui skandaalne T-särk.

Täna ei olnud kuulajail teile mitte ühtegi poliitikaga seotud küsimust. Kas see on mõnus vaheldus?

See oli õudselt hea! Ma olen sel aastal käinud luuletusi lugemas vähemalt kümme korda, mitmel pool Eestis, ja see teeb südame soojaks, et siis pole niisuguseid küsimusi. Kohale tulevad inimesed, keda huvitab just luule, ja nad ei hakka küsima midagi maika või Keskerakonna kohta.

Kas teie poliitilised sõnavõtud on teie publikut mõjutanud? Kas mõni austaja on teis ka pettunud ja teile pahasti öelnud?

Ma olen katsunud neid asju lahus hoida. Keegi pole mulle isiklikult ütlema tulnud, et ta mind mu sõnavõttude pärast enam ei loe. Küll aga olen täheldanud vastupidist tendentsi: kui sa oled mingi ühiskondliku asjaga nii-öelda orbiidil, on sul võimalus rohkem inimesi kirjanduse juurde tuua.

Väidate, et hoiate kirjandust ja poliitikat lahus, aga tänasel kohtumisel oli teil ikkagi seljas värske, poliitilise sisuga T-särk kirjaga «Vaši!».

See on nüüd küll täiesti normaalne. Mis seal vahet, mis inimesel seljas on?

Samas on see ühiskondlik asi mulle väga oluline. Miks ma peaksin siis oma sõnumit peitma?

Ütlesite kuulajate küsimustele vastates, et luuletate siis, kui on valus. Siis, kui enam kuidagi muud moodi ei saa. Ning et oleks parem, kui niisugust tunnet üldse ei tuleks. Kuidas on poliitiliste avaldustega?

Sellega on täpselt sama asi. Hea meelega vedeleksin kodus ja teeksin rahus oma kultuurilehte. Kui ühiskonnas sellised seapeedid ja ühiskonnalõhestajad, nagu on seltsimees Savisaar, ei toimetaks, oleks meil kõigil üldiselt parem, toredam ja elurõõmsam olla.

Jõudsimegi Edgar Savisaareni, kellest on saanud Eesti ühiskonnas just nagu mingi muinasjutuline koletis. On öeldud, et kui Savisaart ei oleks, tuleks ta välja mõelda. Mis aga saab siis, kui ta ühel hetkel tõesti poliitikast kaob? Kas leitaks uus ühine vaenlane või oleksidki inimesed ühtäkki õnnelikud ja rahul?

Mina oleksin siis väga õnnelik. Ei pea ju alati olema kellegi vastu. See on justkui selline puberteetlik mentaliteet. Ja see on ka väga Venemaa-pärane suhtumine: alati peab olema mõni vaenlane, et tähelepanu oma pärisprobleemidelt kõrvale juhtida.

Ma leian, et niisugust vaenlase kuvandit pole vaja. See, mis praegu toimub, on lihtsalt paratamatus.

Presidendivalimiste ajal räägiti, et käimas on justkui teine ärkamine: rahvas on aktiivsem ja loomeinimesed ei ole üksnes oma liistude juures. Kas teie kui üks ühiskonnaelus kaasa rääkiv loomeinimene haistate mingit murrangut?

Säärane olukord on küll. See on seesama lõhestatud Eesti. Meie Keskerakond on tekitanud niisuguse situatsiooni, kus räägitakse «vašidest» ja «našidest». Eelkõige teeb ta seda ise.

Minu arust on Eesti liiga väike selleks, et võimaldada nii-öelda kahte planeeti. See on Eesti vasakpoolsete vana jutt juba Arnold Rüütli ajast, et on esimene ja teine Eesti. Mul läheb selle peale süda pahaks.

Praegu on just Keskerakonnale kasulik hoida kahe Eesti kuvandit. Mida kauem ta suudab hoida venelasi infosulus, eraldi seisva grupina, seda kauem on tal lootust saada hääli. Paljud venelased hääletavad ju hirmu pärast, et mis neist muidu saab. Savisaar on neile selle kuvandi nii sisse söötnud.

Ma toon vaid ühe näite. Tallinna linnavolikogus esitas Isamaa ja Res Publica Liitu kuuluv Nikolai Stelmach eelmisel aastal eelnõu, mille mõte oli, et kõik venekeelsed soovijad saaksid linna kulul tasuta eesti keele koolituse. Siis saaksid nad eesti keeles adekvaatset infot ja mõistaksid, et keegi ei kiusa neid taga. Keskerakond hääletas selle eelnõu maha.

No kui see ei ole ehe kahe Eesti loomine, siis mis see on?

Nüüd teile üks viimase aja popimaid küsimusi: kus olite teie pronksiööl?

Ma olin kodus nagu kõik normaalsed inimesed. Olen käinud koolides lugemas nii kirjandusest kui poliitikast, mul on palju noori sõpru. Helistasin siis neile, et olge head ja jääge koju. 26. aprillil tegin isegi Raadio Elmaris üleskutse, et head inimesed, palun ärge ühinege selle vasakpoolsete provokatsiooniga. Ei ole vaja pättidega ühte paati astuda.

Mul oli selle mäsu üle isegi hea meel. Mul on väga suur vene tutvusringkond, «Keskusis» on umbes 40 protsenti kirjutajatest venekeelsed. Nemad on mulle öelnud, et see mäss oli väga hea: venelane tänavalt oli esimest korda kogu selle vabariigi ajal sunnitud otsustama, kumma poole ta valib. Ja ma arvan, et nii-öelda valgete inimeste poolel on neist ikka suur enamik.

Kui te elaksite mõnes rahulikus Lääne-Euroopa riigis, kas te siis oleksite ka varmas millegi eest välja astuma ning teeksite protestisärke?

Normaalne on ju niisuguseid aktsioone mitte teha. See on praegu nagu sotsiaalne tellimus: sul ei jää midagi muud üle.

Kui ma elaksin mõnes Euroopa riigis, kus selline vana kommarlik mentaliteet, «našideks» ja «vašideks» jagamine poleks võimalik, siis mis häda mul oleks mingeid särke teha? Ma teeksin suurima heameelega rahulikult oma kultuurilehte ja olekski kõik.

Juku-Kalle Raid

Sündinud 28. juunil 1974.

Töötanud ajalehtedes «Post», «Õhtuleht», «Sirp» ja «Terviseleht». Oli 23-aastaselt kultuuriajakirja «Kultuur ja elu» peatoimetaja ning praegu on ajalehe «Keskus» peatoimetaja.

Juhtis Eesti Televisioonis telesaadet «Tegelikkuse Keskus». Andnud ühenduses Õige Valem välja mitu raamatut.

Üks Raidi skandaalsemaid ettevõtmisi oli T-särkide «Kommarid ahju!» trükkimine. Särgi seljal oli nimekiri kommunistliku minevikuga tegelastest.

Nädal tagasi valmis Raidil uus särk «Tehtud!», mille seljal on suur slaavi tähtedes kiri «Vaši!» ning selle all nimekiri poliitikutest ja avaliku elu tegelastest, kes tema hinnangul lõhestavad Eestit, enamik neist keskerakondlased.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5