Kalle Küttise arvates muutuks Viljandi palju nooruslikumaks, kui kõik siinsed gümnasistid oleksid koondatud kesklinnas paiknevasse kooli. Foto: Elmo Riig

Kalle Küttis, milline peaks teie arvates olema Viljandi koolivõrk viie aasta pärast?

Praegu on välja pakutud igasuguseid variante. Minu meelest on neist mõeldavad vaid kaks. Kas asi jääb üldjoontes nii, nagu see praegu on, või tehakse kapitaalne muudatus, luues kolme gümnaasiumi asemele üks niinimetatud ühisgümnaasium. Mina pooldan teist varianti.

Ühe praeguse gümnaasiumi, olgu siis maagümnaasiumi või Paalalinna gümnaasiumi põhikooliks muutmine oleks mitmel põhjusel väga keeruline ega annaks märkimisväärset tulemust. Pealegi on kõigile kergemini seeditav, kui tehakse selline muudatus, mis puudutab kõiki koole korraga ja ühtmoodi.

Praeguses diskussioonis on liiga palju rõhutud õpilaste arvu vähenemisele ja rahale. Kui mina viis-kuus aastat tagasi selle teemaga põhjalikult tegelesin, jõudsin järelduseni, et esimene, mille pärast peame ümberkorraldusi tegema, ei ole mitte õpilaste arv, vaid õppetöö sisuline kvaliteet.

Kolm Viljandi gümnaasiumi saavad endale võetud ülesannetega väga hästi hakkama. Nad on tublid! Aga ma küsin, kas need ülesanded ja eesmärgid on õiged.

Ühendatud ja klassideta gümnaasiumis saaks õppetöö korraldada nii, et see vastaks kogu Euroopas toimuvatele arengutele. Tänapäeva gümnaasiumis pole õpilane enam objekt, vaid subjekt, kes osaleb oma õppekava koostamisel ja teeb valikuid.

Riik on õppekavad üsna täpselt ette kirjutanud. Mil määral jääb selle kõrvalt üldse ruumi valikuid teha?

Jääb küll ruumi, ainult et valikute tegemiseks peab koolis olema teatav hulk õpilasi.

On kaks müüti, mida mina nimetan sotsiaal-darvinistlikeks. Esimene on see, et mida vähem on klassis lapsi, seda parem on õpetada. See pole kogu tõde. Selleks, et korralikult õppeprotsessi korraldada, on tarvis teatud kriitilist massi.

Teine müüt on see, et koolidevaheline konkurents on edasiviiv jõud. Jah, darvinistliku teooria järgi jäävad tugevamad ja targemad ellu, aga me ei saa kõiki loomariigi reegleid otse ühiskonda tuua. On hulk pehmeid valdkondi, näiteks haridus ja meditsiin, kus pole mõtet puhtalt konkurentsist edu oodata.

Meie kolme gümnaasiumi vahel pole ju tegelikult praegu mingit sisulist konkurentsi. Konkureeritakse vaid õpilaste pärast. Aga need õpilased on niikuinii Viljandis ja neid on vaja õpetada. Ja ma ei näe mingit vahet selles, kas olümpiaad korraldatakse kolme kooli õpilaste vahel või ühe kooli kuue paralleelklassi vahel.

Need kaks müüti tuleb kummutada.

Millised oleksid ühisgümnaasiumi konkreetsed eelised praeguse gümnaasiumitüübi ees?

Meil käib praegu õpetamine klasside kaupa ja vähe tehakse rühmatööd. Oleks palju loogilisem, kui igas aines tehtaks tervele koolile sissejuhatav loeng ja sellele järgneks töö kitsamas grupis.

Miks peab näiteks maailmasõja tekkimise põhjusi eraldi rääkima kõigis klassides, kui seda võiks teha kõigile korraga ühes suures auditooriumis? Sellele järgneksid juba kitsamas seltskonnas praktikumid, ülesannete lahendamine ja arutelu.

Või võtame füüsika, mis koosneb teoreetilisest ja praktilisest poolest. Miks peab kolmes gümnaasiumis igas klassis eraldi Ohmi seadusest rääkima? Palju lihtsam oleks jutt kõigile korraga ära rääkida ja edasi minna praktikumiga, kus õpilased saavad asja ise järele proovida. Selline tegevus oleks palju mõtestatum ja rahaliselt odavam.

Seda kõike on võimalik teha ka praeguse õppekava tingimustes. Ma olen sellest koolidirektoritega rääkinud ja nad on minuga nõus olnud. Tegelikult võiks sedasi õpetada juba praegu, kuid pole suuri auditooriume.

Suure auditooriumi ees seista on õpetajale koormav.

Jah. See eeldab pedagoogilt head esinemisoskust. Ma olen ise kultuuriakadeemias õpetades seisnud 120 inimese ees ja tean, et see on üsna keeruline. Aga see on võimalik.

Suur auditoorium genereerib vaimsust ja loob akadeemilise õpikeskkonna, mis ei kutsu kedagi lolli mängima. Õpilased hakkaksid juba gümnaasiumis kohanema kõrgkoolis kehtiva süsteemiga, nad oleksid edaspidiseks paremini ettevalmistatud.

Praegune klassidega koolisüsteem on hea selleks, et treenida lapsi riigieksamiteks. Aga ma olen sügavalt veendunud, et selline riigieksamite kord on täielik jama. Selle tulemus on see, et lapsi treenitakse mingi kindla tulemuse nimel. Jah, nad saavutavadki lõpuks häid tulemusi, aga kas see on see, mida tegelikult tahame?

Minu tütar õppis Jakobsoni gümnaasiumi inglise keele eriklassis ja lõpetas üheksanda klassi kiitusega. Siis tuli ta sealt koolist ära ja läks maagümnaasiumisse. Ütles lihtsalt, et ei talu seda eriklassi, kus peab kogu aeg ühtviisi uhama.

Ta nautis maagümnaasiumi, tegi koolilehte, õppis kunstiajalugu ja tegi palju muud. Ja mis siis juhtus? Kaheteistkümnenda klassi lõpul tegi ta küll inglise keele riigieksami kehvemini kui need, kes Jakobsoni koolis temast nõrgemad olid, aga ülikooli akadeemilise testi tulemuste poolest oli kogu riigis üheksas.

Ma ei oska siit järeldada muud kui seda, et üldine haridus ja klassiväline tegevus on tähtsamad kui kuiv treenimine. Seega ma ei julgeks öelda, et parim on tingimata see kool, kus on kõige kõrgemad riigieksamite tulemused.

Milline mõju võiks sellisel uut moodi gümnaasiumil olla põhikoolidele?

Väga suur. Ennekõike väljenduks see selles, et lapsevanemad peaksid hakkama järeltulijate tuleviku üle rohkem juurdlema.

Toon konkreetse näite. 2006. aastal läks maakonna iseseisvatest põhikoolidest edasi gümnaasiumi õppima 43,9 protsenti lõpetanutest, aga gümnaasiumides tegutsevatest põhikoolidest tervelt 72,8 protsenti. Asi ei ole mitte selles, nagu oleks maapõhikoolide lapsed rumalamad, vaid selles, et eraldi põhikooli lõpetanud lapse peres arutletakse rohkem, kuhu tal oleks õige edasi õppima minna, kas gümnaasiumi või kutsekooli.

Kool, kus on kõik klassid alates esimesest kuni kaheteistkümnendani, on lapsevanemale äärmiselt mugav: ta paneb lapse pärast lasteaeda ühest toru otsast sisse ja võtab 12 aasta pärast teisest välja. Alles siis küsib, mis edasi saab. Ma ei pea seda õigeks. Perekond peaks olema rohkem motiveeritud lapsega tegelema, temaga tuleviku üle arutlema.

Siin on ka vastus küsimusele, kuidas väärtustada kutseharidust. Piisab, kui tuua üks näide: eelmisel aastal läks Holstre põhikoolist Viljandimaa kutsekoolidesse 13, aga näiteks maagümnaasiumi üheksandast klassist ainult kaheksa õpilast. Mõelge koolide suuruste erinevusele ja te saate aru, milline mastaapide vahe siin on! Ja ma kordan veel: asi pole selles, et põhikoolide lapsed ei ole võimelised gümnaasiumis jätkama. Nad on oma huvisid ja tulevikku vaagides jõudnud järelduseni, et kutsekool on neile õigem tee. See on ju suurepärane!

Kutsekoolid on juba praegu mõne aasta tagusega võrreldes palju atraktiivsemaks muutunud. Õpikeskkond on neis igati hea ja teeb õige varsti läbi veelgi suurema arengu paremuse poole. Neisse koolidesse tasub õppima minna, kui pole eesmärki akadeemilist karjääri teha.

Eestis läheb pärast põhikooli lõppu gümnaasiumi 85 protsenti lõpetanutest. See on ülejäänud maailmaga võrreldes täielik absurd. Me pole ju mingi eriline geeniuste rahvas, kus kõigi siht peab olema akadeemiline kõrgharidus. Selle taga on lihtsalt mugavus.

Kindlasti oleks Viljandis põhikoolide ja gümnaasiumide lahutamisest kasu ka ümbruskonna põhi- ja algkoolidele, sest siis ei kipuks maal elavad pered oma lapsi enam iga hinna eest juba noores eas linna kooli panema lootuses, et nii on neil lihtsam gümnaasiumiharidust saada. Ühisgümnaasiumi sisseastumisel oleksid linna- ja maalapsed võrdsed. Seega hakkaksid ka maakoolid paremini elama.

Mida arvate koolivõrgu üle tekkinud diskussioonist?

Olen lugenud «Sakala» koduleheküljelt kommentaare ja täheldanud, et domineerivad kaht liiki ründajad.

Esimeste arvates tahavad reformikatest kinnisvarajõmmid oma plaani läbi suruda, et kellelegi mingit kinnisvara maha müüa. See pole ju nii! Muudatused on vajalikud ikkagi selleks, et ajakohastada õpikeskkonda ja luua õpilastele võimalikult häid tingimusi.

Teised ründajad väidavad, et hakatakse tegema ningit eliitgümnaasiumi, kuhu pääsevad vaid helgemad pead. Siin tuleb lapsevanematele anda selge signaal, et ühisgümnaasiumis oleks koht igaühele ja see poleks eliidi kool. Selline teadmine võtaks nii vanematel kui õpetajatel palju pingeid maha.

Mitu põhikooli Viljandis peaks olema? Viimasel ajal on ju päris elavalt arutletud Valuoja põhikooli võimaliku sulgemise üle.

Siin saab otsustavaks õpilaste arv. Mulle tundub, et neli põhikooli on varsti Viljandile liiga palju. Mõistlikum on rääkida ikkagi kolmest põhikoolist, mis asuvad eri linnaosades.

Kuhu oleks teie arvates õige ühisgümnaasium teha? Sobivat hoonet selleks praegu linnas pole.

See on nüüd rohkem linnavalitsuse jahimaa ja mul poleks ilus maavanemana hakata omavalitsust õpetama, aga üldiselt sobivad kõik praegused gümnaasiumid oma hoonekompleksidega korralikuks põhikooliks. Gümnaasiumi pole mõtet teha neist ühegisse — sellega ei saavuta me midagi.

On räägitud Valuoja põhikooli maja kasutamisest ja ümberehitamisest. See võib väga vabalt olla üks variant. Aga ka täiesti uue maja ehitamist poleks mõtet juba eos välistada.

Kindlasti peaks gümnaasium asuma kesklinnas. Vaadake, kui ilus on Tartu kesklinn, kui seal liigub palju noori inimesi. Kujutage ette, et ka Viljandi linnasüda oleks samasugune! Noored peavadki olema linnas nähtaval, mitte surutud kuhugi magalate kõige kaugematesse servadesse. Ma võtsin spetsiaalselt kultuuriakadeemia loengud maavalitsuse majja, et tuua siia noori inimesi. Ainuüksi nende nägemine mõjub kõigile hästi.

Mõned väidavad, et kolme gümnaasiumi asendamine ühega muudab Viljandi kuidagi väiksemaks.

Mina küll ei näe siin mingit probleemi.

KALLE KÜTTIS

Maavanem Kalle Küttis on töötanud õpetaja, koolidirektori ja maavalitsuse haridusosakonna juhatajana. Kõik tema kolm last on lõpetanud Viljandis eri gümnaasiumi. 2003. aastal kaitses ta magistritöö, milles käsitles siinse maakonnakeskuse haridusvõrgu puudusi.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4