«Palju kirjud mune! P. S. 1. apr. on Rai­gast­veres pidu, palutakse peole tulla.» 28. III 1934 Foto: Olev Malini erakogu

Nii nagu Jeesuse sünni aeg tähendab meie usuleigele rahvale päkapikke, kingitusi ja pereringis olemist, nii on ülestõusmispühad ennekõike munade- ja kevadpühad.

Munadepühi ei saa küll jõuludega päris ühe pulga peale panna, sest nendega ei kaasne õnneks sedavõrd suurt reklaamikampaaniat ja osturallit. Pigem tähendavad need üht vallatut pühapäeva ning seda eelkõige peredes, kus on majas lapsi.

Jänesed on ütlemata vallatud

Seda, et tegemist on lõbusa tähtpäevaga, näitavad ka möödunud sajandi alguse pühadepostkaardid. Ehkki kirjad piltide juures soovivad nii rõõmsaid ülestõusmise, lihavõtte- kui kevadpühi, on kaartide peamotiiv värvilised munad ning nende lõbus vedamine.

Tehnikasajandi algusele omaselt kasutatakse selleks kõikvõimalikke vahendeid: mune veetakse tõlla, jalgratta, mootorratta, auto, paadi, mootorpaadi, auriku, rongi, lennuki ja isegi dirižaabliga. Kulleriteks on enamikul juhtudel jänesed. Neile sekundeerivad lapsed ja tibud, aga ka päkapikud.

Jänesed on aga sedavõrd vallatud, et kui nad parasjagu ei ürita mune dirižaablist inimestele pähe visata või neid kahuriga ilma mööda laiali tulistada, proovivad suurt kasvu isajänesed hoopis tütarlapsi maha murda ja musitada.

Kui kunagistel jõulukaartidel võib märgata kristlikkegi motiive, siis munadepüha kaartidel neid ei kohta. Ka sõnumid lähedastele seonduvad harilikult munade koksimisega.

Tänapäeval on valik kidur

Tänapäevane kevadpühade postkaartide valik on paraku üheülbaline ja kidur. Enamasti on piirdutud fotodega, millel on suures plaanis jänes või tibu koos värviliste munadega.

Sellest võib ka aru saada, sest munadepüha puhul pole meil kaartide saatmine sugugi nii levinud kui jõulude ajal. Küllap on üks põhjus see, et nõukogude aeg selle traditsiooni katkestas: kui jõulukaartidena sai tollal saata talviseid näärikaarte, siis munadepühade kaarte ju ei tehtudki.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0