Alustada tuleb muidugi sellest, et Juhan Partsi valitsus tuli võimule lubadusega teha uut ja kultuursemat poliitikat ning arvestada opositsiooni ettepanekutega. Paraku on see jäänud õõnsaks, et mitte öelda naeruväärseks lubaduseks, millel pole tegelikkusega vähimatki kokkupuudet. Seda tõestab ilmekalt asjaolu, et eelarve puhul lükati kõik opositsiooni ettepanekud tagasi.

Kui varem oli riigieelarve menetlemisel hea tava teine lugemine katkestada, et jätta ruumi parlamentaarsele diskussioonile, siis seekord valitsus seda ette ei näinud. Samas on eelarve lahtikirjutus muutunud segasemaks ja jätab väga suurte summade üksikasjalise jaotuse avamata. Ju pole rahval ega rahvaesindajail vaja teada, mis ühe või teise rea taga peitub.

Mart Laari teise valitsuse ajal käisid asjaomased ministrid Riigikogu ees oma eelarvejaotusi tutvustamas, nüüd aga ei saanud teise lugemise ajal isegi rahandusministrile küsimusi esitada. Liigume pimeda nürimeelsuse suunas, mida iseloomustavad somnambuulsed ööd ning eimillekski võetud kümneminutilised vaheajad.

Säh sulle siis uut poliitikat! Aga omaette probleem on uue poliitika kreatuuride visa eneseusk ning truuks jäämine soovmõtlemise klišeedele.

Kui Isamaaliidu kooliinvesteeringute ettepanekutest oli enamik läbi hääletatud, avastasin jahmatusega, et juhtiva valitsuspartei liikmed isegi ei taipa, miks need ettepanekud tehti. Nad olid vist valmis uskuma, et kõigis nois omavalitsustes on isamaaliitlane kas vallavanem, koolijuht või vähemalt õppealajuhataja. Ei ole!

Meie ettepanekud lähtusid arusaamast, et investeeringute pingerea peab määrama maakonnasisene kokkulepe. Need kokkulepped on olemas ja nendest kinnipidamist tahaks Isamaaliit ka riigieelarves näha.

Üle-eelmine haridusminister Tõnis Lukas viis koolikatuste poliitilise lappimise Riigikogust välja ja usaldas otsused maakondadele. Praegu püütakse see lähenemine lõplikult nullida, sest edaspidi teeb vastavad otsused poliitilisest võimust otseselt sõltuv Riigi Kinnisvara aktsiaselts või tema tütarettevõte. Muu hulgas mängib see skeem väiksemate, kohalikule turule orienteeritud ehitusettevõtete vastu ning võimaldab korruptsiooniohtlikke olukordi suuremate tellimuste puhul.

JA SEE NÄIKSEGI olevat eesmärk, mille nimel on koalitsioon valmis end mobiliseerima ja hambad risti iga kümne minuti järel ühe ettepaneku maha hääletama. Aga samasugune mahahääletamine tabas ka näiteks laste ja perede toetuseks tehtud ettepanekuid, Päästeameti hädapärast rahastamist, omavalitsustoetusi, mõisakoolide ja pühakodade programmi ja mitut teist «vale poole» algatust.

Kuigi opositsiooni ettepanekute osaline arvestamine peaks olema pigem hea tava kui kohustus, tuleb rõhutada, et just praegune valitsus on selle oma varasemate lubadustega tegelikult kohustuseks võtnud. Nüüd ei taheta aga seda mäletada.

Niisama jäigaks tuleb pidada Keskerakonna käitumist. Nende taotlused on mõistetavad, kuid valitud vahend — Riigikogu töö tahtlik venitamine — ei ole antud juhul õige. Kui jätta kõrvale esimene aastatetagune kord, seondub venitamistaktika kasutamine millegipärast ikka Keskerakonnaga. Kummati on palju intelligentsemaid vahendeid, millega oma poliitilisi taotlusi selgitada.

Varem on venitamist kasutatud selliste eelnõude blokeerimiseks, mis toovad esile terava ideoloogilise lahknevuse. Riigieelarve vastu pole seda tehtud. Nüüd võib kujuneda rumal tava, millest järgmistel kordadel on raske loobuda. Niisugune riigieelarvete menetlemine pole kasulik ei tulevastele koalitsioonidele ega opositsioonidele, Eesti riigist rääkimata. Liiga kõvad kivid head jahu ei tee.

Selle asemel tuleks edaspidi eelarveprotsess muuta võimalikult avatuks ja mõistetavaks. Äsja nähtud vastasseisuga alandasid Riigikogu liikmed end hääletusnuppudele reageerivateks hampelmannideks. Ühiskonnale vajaliku sisulise ja vastaspoolt austava debatiga polnud aga toimuval vähimatki pistmist.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5