Metsatöll on platsis! Neli pikajuukselist metsiku pilguga turdi mehepoega näevad välja nagu nad oleksid ajamasinaga ära tõmmatud just Madisepäeva eelõhtul Lembitu maleva lõkke äärest. Ja mis kõige vahvam, nad mitte ainult ei näe nii välja, vaid paistab, et ka mõtlevad ja tunnevad nõndamoodi ning oskavad seda kõike suurepäraselt edasi anda. See pole siin miski märsilohistamine või lillenuusutamine.

On taaralik folk-metal-rokk. Ärge kutsuge nende muusikat aga paganlikuks! Nagu nende kunagine trummar Factor ühes intervjuus kinnitas, et eks ole pagan ju mittekristlane kristlase vaatepunktist ja kristlusega ei taha need mehed kohe mingeid assotsiatsioone luua. Meie ehedas regilaulus aga võib tõepoolest tabada pungilikke elemente ning vanameister Veljo Tormis isegi on sõnanud, et eesti rahvalaulus on niikuinii sees midagi metal’ilaadset.

Tegelikult pole vahet, millist muusikastiili viljeled, olgu selleks underground rap, folktronica või viking metal. Peaasi, kui paned sinna hinge ja hingust. Metsatöll on sellega kohe ütlemata hästi hakkama saanud ja seda albumit võib kohata ka selliste inimeste kõlareid rebestamas, kes seniajani on metal’it võtnud parimal juhul kui mürisevat, ent laias laastus kahjutut komejanti.

Tegelikult peaks Tölli meestele mingi preemia või auraha andma. Sütitava «Hiiekoja» kokkupanek on tõsine mehetegu ja igatpidi rahvuslik suursaavutus. Muinas-Eesti hingust pole keegi juba ammu osanud nii võimsalt tänapäeva tuua. Peeter Volkonski ja Rein Rannap ehk aastat kolmkümmend tagasi suutsid seda teha oma «Hõimuga».

«Hiiekoda» on nagu muistsete aegade sõjahüüd. See pole tigedus, mille ajel pubis nüüdiseestlased võõrale pasunasse sõidavad või kurjus, millega nad internetis salaja sajatavad.

Töll on valmis pikemata sõtta minema küll, aga see on õiglane sõda võõra usu ja vallutajate vastu. Kaege ainuüksi pealkirju — «Lahinguväljal näeme, raisk», «Rauavanne», «Kui meid sõtta sõrmitie», «Sõjahunt».

Maitsekas pappümbrises toeka takunööriga kinni sõlmitav plaadiümbrik on stiilne väljast ja väge täis seest.

Algupärast fantaasiat ja mütoloogiat segiläbi rahvapärandiga. Rauda ja hunte, sõjahüüde ja taplusi. Põlised kandlekeeled helisemas elektrikitarride ähvardava mürina seas, torupilli iidsed hääled põimumas basstrummi kumeda tüminaga.

Peamine laulumees ja paljude tekstide autor Markus pole vokaalilt ehk paslik kuskile meeskoori soolot laulma, aga seda ehedamalt tema hüüd kõlab.

«Hiiekoja» esimene tiraaž müüdi kiiresti läbi, uut on oodata järgmise aasta hakul. Ning järgmisele Viljandi Pärimusmuusika Festivalile peaks neid ka kindlasti kutsutama!

Sõna jõudu ja laulu väge ei maksa teps mitte alahinnata.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5