Ühtset pindalatoetust on õigus taotleda ja saada nii füüsilistel isikutel kui ka füüsilisest isikust ettevõtjatel. Teisi otsetoetusi antakse ainult füüsilisest isikust ettevõtjatele.

Äriseadustiku järgi on ettevõtlus isiku iseseisev majandus- või kutsetegevus, mille eesmärk on saada tulu kauba tootmisest, müümisest või vahendamisest, teenuse osutamisest või muust tegevusest, kaasa arvatud loominguline ja teaduslik tegevus.

Tulumaksuseaduse paragrahvi 12 «Residendist füüsilise isiku tulu» lõige 1 ütleb, et tulumaksuga maksustatakse füüsilise isiku kalendriaasta jooksul Eestis ja riigist väljaspool kõikidest tuluallikatest saadud tulu, sealhulgas palk, ettevõtlustulu, kasu vara võõrandamisest, renditulu ja litsentsitasud, intressid, dividendid, elatis, pensionid, stipendiumid, toetused, preemiad, loteriivõidud, kindlustushüvitised ja väljamaksed pensionifondist, samuti madala maksumääraga territooriumil asuva juriidilise isiku tulu.

Kuid tulumaksuseaduse paragrahv 19 kolmanda lõigu punkt 3 sätestab, et tulumaksuga ei maksustata seaduse alusel ja riigieelarvest makstavaid stipendiume ning seaduse alusel makstavaid toetusi, välja arvatud need stipendiumid ja toetused, mida makstakse ettevõtluse, töö- või teenistussuhte, samuti juriidilise isiku juhtimis- või kontrollorgani liikmeks oleku tõttu.

Kuidas tõlgendada seadust? Kui seadust hoolikalt jälgida, saab järeldada: need toetusesaajad, kes ei ole Äriregistris või Maksu- ja Tolliameti piirkondlikus keskuses registreeritud füüsilisest isikust ettevõtjana, ei pea saadud toetusi tuluna deklareerima, sest see on seaduse alusel riigieelarvest saadud toetus. Küll aga peavad saadud toetuse tuluna deklareerima füüsilisest isikust ettevõtjad, sest toetus on saadud küll seaduse alusel ja riigieelarvest, aga seoses ettevõtlusega.

Füüsilisest isikust ettevõtjatel on tulumaksuseaduse 32. paragrahvi kohaselt õigus tuludest maha arvata kõik kalendriaasta jooksul ettevõtlusega seotud kulud, mis on dokumentidega tõendatud.

Kulu on tulumaksuseaduse mõistes ettevõtlusega seotud, kui see on tehtud maksustamisele kuuluva ettevõtlustulu saamise eesmärgil või on vajalik või kohane sellise ettevõtluse säilitamiseks või arendamiseks ning kulu seos ettevõtlusega on selgelt põhjendatud, samuti kui see tuleneb töötervishoiu ja tööohutuse seaduse 13. paragrahvi lõikest 1.

Kui maksumaksja tehtud kulu on ettevõtlusega seotud vaid osaliselt, võib kulu ettevõtlustulust maha arvata vaid ettevõtlusega seotud ulatuses (sama seaduse paragrahv 32, lõige 3).

Füüsilisest isikust ettevõtja võib omatoodetud töötlemata põllumajandussaaduste realiseerimisest saadud tulust, millest on maha arvatud dokumentaalselt tõestatud ettevõtlusega seotud kulud, maksustamisajal täiendavalt maha arvata kuni 45 000 krooni. Sealjuures ei pea tulumaksuseadus töötlemiseks põllumajandussaaduste puhastamist, sorteerimist, tükeldamist, kuivatamist, jahutamist ja pakendamist.

Maksude tasumisel saab ratsionaalselt talitada erikontot kasutades.

Abi võib olla erikontost. Tulumaksuseaduse 36. paragrahvi lõige 7 sätestab, et Äriregistrisse kantud või Maksu- ja Tolliameti piirkondlikus keskuses registreeritud füüsilisest isikust ettevõtja võib avada pangas ühe erikonto.

Erikontol oleva summa kasv maksustamisperioodil arvatakse maha sama aja ettevõtlustulust, kui on täidetud kõik järgnevad tingimused: erikonto on avatud pärast 1. jaanuari 2001; erikontole kantakse raha kümne tööpäeva jooksul, alates laekumisest, ainult ettevõtluse tuluna laekunud summad ja seoses ettevõtlusega seaduse alusel saadud toetused; erikontol oleva summa kasv ei ületa maksumaksjal sama aja ettevõtlustulu ja seoses ettevõtlusega seaduse alusel saadud toetuste summat, millest on tehtud ettevõtluse tõttu lubatud mahaarvamised.

Tuleb aga meeles pidada, et erikontol oleva raha jäägilt panga arvestatud intress arvatakse konto omaniku ettevõtlustuluks ning see tuleb füüsilisest isikust ettevõtjal tuludeklaratsiooni e-vormil deklareerida tuluna.

Juhin veel kord füüsilisest isikust ettevõtjate tähelepanu nõudele, et tuludest võib maha arvata vaid need ettevõtlusega seotud kulud, mis on dokumentidega tõendatud.

Raamatupidamine nõuab täpsust. Raamatupidamisseadus on kehtestanud algdokumentidele esitatavad nõuded.

Need on dokumendi nimetus ja number, koostamise kuupäev, tehingu majanduslik sisu ja arvnäitajad (kogus, hind, summa), tehingu osapoolte nimed ning asu- või elukoha aadress, majandustehingut kirja paneva raamatupidamiskohustuslast esindava isiku allkiri, mis kinnitab tehingu toimumist, ning raamatupidamiskirjendi järjekorranumber.

Neid nõudeid kiputakse tihti unustama.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3