Kommentaar: Öö poeb Mari Kalkuni plaadilt otse südamesse
21.11.2007 00:01
Harlet Orasmaa, muusikasõber
Kommenteeri | Loe
kommentaare
Mari Kalkuni plaadi kohta midagi arvestatavat öelda tundus algul meeletult suure väljakutsena, sest minule on üks raskemaid muusika kuulamise variante viisile seatud sõnade jälgimine. Helikunst, mille puhul lüürikal on muusiku sõnumi ja loomingu iseloomu edasiandmisel kindel ja asendamatu roll, on mulle enamasti võõraks jäänud. Olen harjunud nautima vokaali.
Oma suureks rõõmuks leidsin Mari Kalkuni albumiga tutvuma hakates, et tema hääle särav kõla ja intensiivsus paneb mind kuulama nii laulude sõnu kui viisi, mis seni oli mulle sama hästi kui võimatu olnud. Plaadil on üle poole paladest saanud mõne eesti luuletaja värsiread või siis vastupidi: sõnad on saanud viisi. Mind polnud ükski luuletustele seatud viis varem nõnda kuulama pannud, et ma suudaksin hoomata pala kui tervikut ning tähele panna nii muusika kui värsside tähendust ja mõtet. Mari Kalkuni lauludes peitub aga minule valem, kuidas poeesias peituv jõuab ajus sinna, kuhu vaja, haarates endaga kaasa sõõmu kaunist heli. Väga hariv kogemus.Kogu plaat mõjub emotsioonide võimendajana. Olen seda kuulanud väga erilaadsetes olukordades ning alati on see pannud mind süviti mõtlema sellest, mis mul parajasti peas keerleb. Näiteks õhtul väsinuna bussiga koju sõites ja Mari laule nautides hakkasin mõtlema, et tõesti oleks puhkust tarvis ning kõik, mis ma praegu tahaks, on kodus soojas teetassis. Üsnagi hea tujuga arvutis toimetades ja seda plaati kuulates leidsin enese istumas, muie suul. Mulle meeldivad asjad, mis suudavad mind kuidagi ergastada ning jätta mu mõtted samal ajal sinna, kus need on. See mõjub kodusena. Plaati «Üü tulõk» on raske hinnata kui tavalist artisti albumit. Mulle näib see olevat Mari Kalkuni esimene verstapost tema alles alanud loometeel. Tegu tundub olevat vältimatu üllitisega: autoril on justkui ühel hetkel tekkinud niivõrd palju loomingut, et edasiminekuks on olnud hädavajalik talletada see tervikuna tänapäeva muusikakunsti teose, albumi vormi. Plaadi kujundus kutsub kuulama ja lugude järjestus on hästi läbi mõeldud. See plaat ei mõju eesmärgina, mille poole Mari on muusikuna tegutsedes püüelnud, vaid tema kunstnikutee loomuliku osana, mis lihtsalt vajas realiseerimist. Mari Kalkuni esimest plaati kuulates tekib minusugusel ahnepäitsil tahes-tahtmata mõte, et kui juba see album suudab minu taju värskendada ja silmi avada, siis mis veel edasi võib tulla. Igatahes jään huviga ootama. Tahaks veel!
|