Harald-Adam Velneri arvamust mööda peaks vesiveskite taastamine kaasa aitama sellele, et Eesti oleks natuke suurem kui Tallinn ning seal leiduks regionaalseid tugipunkte. Foto: Elmo Riig

Peale Tallinna tehnikaülikooli emeriitprofessori Harald-Adam Velneri olid selle 77-leheküljelise teose koostajad tehnikaülikooli keskkonnatehnika instituudi erakorraline teadur Mare Pärnapuu ja keskkonnatehnika magister Hille Hanni, kes mõlemad on eri aegadel olnud tema õpilased.

Emeriitprofessori sõnul tegid tema kolleegid raamatu jaoks palju praktilist tööd: nad käisid läbi kõik selles näiteks toodud kümme vesiveskit, võtsid ühendust nende omanikega ning kooskõlastasid nendega tekstid.

«Minu töö oli raamatu tarvis ülesande püstitamine ja vesiveskite kohta käiva üldise teksti kirjutamine,» täpsustas Velner.

Harald-Adam Velner, mis oli teie raamatusse kätketud uurimistöö eesmärk?

Meie eesmärk oli välja selgitada, milliseid Eesti vesiveskeid peaks kultuuriväärtusena taastama, säilitama ja arendama.

Praegu on vesiveskid enamikus eraomanduses. Seetõttu tuleb just omanikel leida vajalikud summad nende taastamiseks — riigi raha on selle jaoks raske tulema.

Miks on üldse vaja neid vanu, sageli viletsas seisukorras hooneid restaureerida?

Tõstsime oma raamatus esile kolme olulist aspekti.

Üks on vesiveskite seotus muinsus- ja maastikukaitsega — nendega säilitaksime maastiku sellisena, nagu see vesiveskite ümbruses on olnud.

Teiseks on vesiveskid (õigemini nende juurde loodud veepaisud ja -hoidlad) ökoloogiliselt tähtsad objektid. See võib mõnele inimesele tunduda vastakana, aga kui hävitada veskipaisud ja lasta väikestel jõgedel voolata loomulikul viisil, mõjub see kalastikule hoopis ebasoodsalt. Näiteks Piusa, Ahja ja Võhandu jõe kalastiku uuringud viimase saja aasta jooksul on näidanud, et nende jõgede saagikus oli kõige suurem siis, kui veskid töötasid.

Kolmas aspekt on vesiveskite sotsiaalne tähtsus. Vesiveskit ümber ehitades ja seda tööle rakendades annab omanik ümbruskonna inimestele tööd ning korrastab ühtlasi ümberkaudset teedevõrku ja maastikku. Paisu taha tekkinud veehoidla on hea koht tuletõrjevee ammutamiseks ning sobiv ujumispaik.

Kui eraomanik taastab veski, tahab ta loomulikult oma tegevusest natuke tulu teenida, et investeeringud ära tasuksid. Kasu saaks näiteks elektri tootmisest, kuid sageli on selle juures komistuskiviks veekasutusloa mittesaamine.

Kuidas saavad vesiveskid kalastiku olukorrale soodsalt mõjuda?

Veskijärvede taastamisega suurendatakse jõgede vastupanuvõimet põuale ja pakasele. Kui kuumal suvel kipuvad jõed oma sängides kuivama, siis veskipaisude juurde jäävad lombikohad alles. Ekstreemolukordades on nii kaladel kui põhjaloomastikul seal turvaline elupaik. Hoidlast saame alati lasta vett allapoole, et paisu taga vool jätkuks ja kalad võiksid vett mööda liikuda.

Väikesed veevaesed jõed külmuvad karmil talvel kohati põhjani, paisjärved aga aitavad neisse kogunenud kaladel talve üle elada.

Kalabioloogide tõdemust mööda ei saa kala ülesvoolu rännata, kui inimesed oma veskipaisud ette on ehitanud. Mina oponeerin neile. See süsteem oli väga lihtsalt seatud juba sada aastat tagasi. Meie jõgedele ehitatud väikeste veskite paisud on enamasti vaid üks-kaks meetrit kõrged. Veskiomanikud olid tavaliselt kalasõbrad ning tõstsid suurvee ajal, kui vesi läks ja kalad tulid, paisu väravad või kilbid üles. Kalad voolasid seega suurvee ajal normaalselt paisust läbi.

Muidugi võib väita, et omal ajal oli veskiomanik aus inimene, aga nüüd saavad selleks igasugused ärimehed. Sellist vaidlust võib pidada, aga usun, et neid probleeme on võimalik lahendada.

Suurema paisutuse korral, kui jõgi või jõelõik on vääriskalade rändele takistuseks, tuleks sinna ehitada looduslikud kalapääsud.

Kui palju vesiveskeid oli Eestis enne Teist maailmasõda?

Vesiveskeid on põhjalikult uurinud Anto Juske, kes on sel teemal kirjutanud kaks raamatut. Tema on kirjeldanud nende ajalugu alates XV sajandist.

Juske raamatute põhjal tegutses enne 1938. aastat Eestis umbes 750 vesiveskit. Need olid aga väga väikesed. Kitsa ja sügava oruga Piusa jõel oli näiteks ühtejärge 12 veskit. Neist suurem osa on hävinenud, aga paar-kolm on veel alles ja need võiks taastada.

Kui palju on Eestis neid vesiveskeid, mida tasub taastada?

Loetlesime oma raamatus umbes sada vesiveskit. Lähiajal peame võimalikuks neist taastada paarkümmend, viie aasta pärast võiks see arv olla viiskümmend. Rohkemat ei julge ma küll praegu pakkuda, sest veskiomanikud pole kõik rikkad inimesed. Kui jätta elektri tootmine kõrvale, ei ole eraomanikul sageli võimalusi ega huvi renoveerimistöid teha.

Kui meie põllumajanduse tulevik on niisugune, et me sellega eesti rahvast üleval ei pea ning tuleb alternatiivlahendusi otsida, siis on vesiveski üks oluline kultuuri ja turismi tugipunkt. Seal võib teha näitusi ja panna üles püsiekspositsiooni.

Hea näide on Õhne jõel asuv Tõrva veski, mille Tõrva linn taastas muinsuskaitselise väärtusega näidisturismiobjektina. Hoonesse pandi uued turbiinid ning seal toodetakse elektrit. Tulevikus plaanitakse sinna teha veskimuuseum.

Esiletõstmist väärib Elva jõel asuv Hellenurme vesiveski, mis on kenasti kohandatud mitmeks otstarbeks: seal toodetakse elektrit ja müüakse seda Eesti Energia võrku, samas jahvatab omanik Mae Juske seal kord nädalas jahu, mannat ja tange ning veski on avatud ka turistidele, kes saavad jälgida jahvatamist ning maitsta karaskit.

Mae Juske on taastanud ka enne sõda tegutsenud mittetulundusühingu Veskivara tegevuse. See koondab potentsiaalseid veskite taastajaid ning püüab neid aidata veskikohtade taastamisel ja kasutuselevõtul.

Kõik see peaks aitama kaasa sellele, et Eesti oleks natuke suurem kui Tallinn ning siin leiduks regionaalseid tugipunkte.

Milliseid Viljandimaa vesiveskeid olete raamatus kirjeldanud?

Viljandimaa veskitest oleme välja toonud Rõika suurveski, mis asub Põltsamaa jõel Kolga-Jaani lähedal. Selle omanik Aili Kukk on tragi naine, kes tahab taastada selle turismi ja puhkemajanduse kompleksina. Muidugi soovitakse seal toota elektrit. Et Rõikal poleeriti ligi sada aastat vee jõul peegleid, unistab omanik ka klaasimuuseumi rajamisest.

Aili Kukk püüab taastada ka Viljandis asuvat Kösti vesiveskit. Ta toimetab seal endiselt omanikult saadud volitusega, mille kohaselt peab ta selle koha taastama samasuguseks, nagu see kunagi oli. Kui sinna tuleb lisaks kohvik ja luuakse vanade seadmete vaatamise võimalus, on see kindlasti suur väärtus.

VESKID

Eesti rahvuslik jõukomitee koostas 1940. aastal küsitluslehtede alusel Eesti vesiveskite koondnimistu.

• Nimistus oli 759 vesiveskit, näiteks Võrumaal 148 ja Tartumaal 106. Lõuna-Eesti jõgedel oli vesiveskeid rohkem kui Põhja-Eestis.

• Lõuna pool olid levinumad jahu- ja saeveskid, Põhja-Eesti jõed olid kärestikulised ja vesiveskid olid sobivamad vee-energia tootmiseks.

• Enne 1940. aastat tootis umbes kümme protsenti kõikidest vesiveskitest ka elektrienergiat, põhiliselt oma tarbeks, koguvõimsusega kuni 10 MW.

Allikas: «Vesiveskid — kultuuri- ja tehnikapärand Eestis»

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.5