Allan Vainola andis mõne aja eest Rubiinis suurepärase ja sooja kontserdi. «Toatuuril» on ta kahtlemata üks peaesinejatest. Foto: Õunaviks

Seltskond plaadi pealt on üsna paljude nähtavate ja nähtamatute niitidega Viljandiga seotud, «Toatuuri» üllitanud sõltumatu plaadifirma Õunaviks pealik Villem Valme näiteks on siin sündinud ja kasvanud.

Villem Valme, «Toatuuri» ilmumisest on nüüdseks juba hulk vett järve voolanud. Kuidas plaadil läinud on?

Müügitulemused on Eestis väiksed isegi siis, kui plaat hästi vastu võetakse, aga need polegi nii olulised. Plaat on saanud kamaluga kiidusõnu ja mis eriti lahe, autoreid koostegemisele õhutanud. See kontsert Viljandis sai samuti alguse nende initsiatiivist, mis on suhteliselt haruldane.

Keskajal mõisteti trubaduuri all rändlaulikut või rändluuletajat. Moodsad trubaduurid on terake paiksemad ja armastavad ilmselt rohkem rännata oma sisekosmose radu pidi.

See on hästi öeldud, aga liigse paiksusega ei paista trubaduurid tänapäevalgi silma: plaadi autoritest naasis Soomes elav Pastacas just Itaaliast, Eva Mitreikina tuli Inglismaalt ja Seidi Reek õpib vist praegugi Inglismaal. Ka Eestis elavad paljud kahe linna vahet sõites.

Aga jah, sisimad otsingud ja rändamised käivad seda sorti loomise juurde ning füüsiline reisimine on sellega võrreldes vahest tavalisem.

Tänapäevased trubaduurid peavad lugu omaette olemisest. Kui keeruline oli neilt üks korralik plaaditäis muusikat kokku koguda?

See ei olnudki keeruline, kodude läbiotsimise ja ülekuulamiseni ma ei jõudnud. Aga juhuste õnne oli mängus küll. Suur abi oli plaadi kaasautoritest Kagost ja Iduvigikist, kes näiteks Seidi avastasid tee äärest hääletamast, kitarr seljas.

Albumil on artiste tõepoolest seinast seina. Avo Tamme peaks olema juba väärika 70 eluaasta kandis, mõni kogumiku naistrubaduur on aga alles üsna õrnas eas. Mis neid küll ühendab?

Raske öelda. Olen udutanud, et kõik nad on ehk pisut metsa poole.

Plaati tehes lähtusime pigem konkreetsetest lugudest kui autoritest. Siin on esindatud ka muidu hoopis teist sorti muusikat viljelevaid artiste, kellel on aga ka trubaduurilik tahk. See sai varjust välja toodud.

Eestis on mõningad nii-öelda staartrubaduurid, kes on muutunud juba iseenese karikatuuriks. «Toatuurilt» neid õnneks ei leia. Kas tuntuks saamine on trubaduuri kui sellise lõpp?

Usun siiski, et tuntus inimest ilmtingimata ei riku — kuulsaid endale truuks jäänud loojaid on maailmas ju küll ja küll. Aga eks see privaatsust kindlasti kitsenda ja ohtlik ole. Kui selle nimel kompromissidele minnakse või aupaiste liigselt pimestama hakkab, siis on kööga.

Kui proovida plaati iseloomustada ühe sõnaga, siis oleks see sõna ilmselt «siirus». Kas sul on Õunaviksi bossina ka tugev missioonitunne niisugust muusikat levitada?

On küll. See on väike panus suurde maailma, kus jääb alati hoolimisest puudu.

Tänu põhitööle ei pea ma säärastele südamelähedastele asjadele pühendudes õnneks ka rahateenimisele mõtlema. Kasum pole siht.

Õunaviks on Viljandiga väga lähedalt seotud. Räägi palun, kust ta õieti alguse sai ning kuidas tal viimasel ajal läheb?

Õunaviks sai alguse sellest, et hea sõber Lauri Sommer tahtis muusikat teha ja et teda innustada, asutasingi tema tulevase plaadi väljaandmiseks niisuguse väikse firma.

Õunaviksil läheb hästi: sügisel tuleb välja kuues plaat, Viljandis muusikat õppiva Mari Kalkuni esikalbum. 2008. aastal tuleb uus Kago. Annan teadlikult välja ainult ühe plaadi aastas, et ei läheks rahmeldamiseks. Igal kevadel külv ja sügisel lõikus.

Kas tunned natuke hirmu selle ees, et Õunaviksi artistid saavad äkki liiga kuulsaks?

Ei ole osanud küll nii mõelda. Võib vabalt juhtuda, et millalgi kutsub mõni suurem plaadifirma Kago või Mari Kalkuni oma tiiva alla, aga küllap nad siis ongi Õunaviksist välja kasvanud. Meil orjanduslikku korda pole.

«Toatuuri» lood ja laulud on kohati väga isiklikud ja intiimsed. Kuidas need kontserdil kõlavad? Ega artistid end suure rahva ees liiga alasti tunne?

Väike kohmetus annab teinekord isegi juurde. See näitab, et asi on aus. Seejuures on mõni «Toatuuri» artist ju lausa lavale loodud. Pastaca live Tartu plaadiesitlusel tõmbas küll ihukarvad püsti. Ja mitmed teisedki oskavad rahva endaga kaasa kiskuda.

Ma ei saa jätta küsimata, mida Viljandi sulle praegu tähendab.

Oh, sel teemal võiks pidurdamatult rääkida.

Mulle ja mu abikaasale Renatele, kes tuli kultuuriakadeemiasse õppima esimese hooga just linna pärast, on Viljandi see koht, kus aeg maha võtta. Munga tänava kant ja peatänavatest kõrvale jääv agul ei ole millegi poolest kehvemad näiteks Itaalia väikelinnadest, mida palju romantiseeritakse.

Lossimäed oma avara järvevaatega on üldse muinasjutt. Ise Viljandis elades ei pane selliseid asju võib-olla enam tähelegi.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0