Viljandi järgmise aasta kultuurikalendris on juba kirjas terve rida Aivar Trallmanni korraldatavaid üritusi. Foto: Elmo Riig

Kuidas iseloomustate Viljandi kontserdipublikut teiste linnade omadega võrreldes?

See oleks pigem küsimus esinejatele. Saan vahendada siin esinenud muusikute hinnanguid. Levinumad sõnad on «hea», «väga hea» ja «asjatundlik». Pole kuulnud, et keegi oleks öelnud «tuim» või «kehv».

Alati ei ole saalid puupüsti täis, aga see ei tulene mitte publiku vähesusest, vaid saali suurusest. Siin tullakse meelsamini kuulama teada-tuntud esinejaid, uut muusikalist kogemust pisut peljatakse.

Nüüdismuusika kontsertidel on üldjuhul kõige vähem kuulajaid, aga see on igal pool Eestis nii. Väiksem publiku hulk ei tohi olla põhjus mõni muusika kontserdikavast kõrvale jätta! Iga uus kogemus arendab kuulaja meeli ja arusaamu.

Kui 1995. aastal kontsertide korraldamisega algust tegin, oli poolsada kuulajat väga hea näitaja ja kolmkümmend keskmine tulemus. Mõne välisartisti esinemine oli suursündmus. Eks vähene kuulajaskond tekitanud mitmeski otsustajas kahtlusi. Jõgi Tiidu nimeline mees innustas mind jätkama.

Praegu on kõik nagu iseenesestmõistetav ja koos muusikaga on kasvanud ka publik, nii tema asjatundlikkus kui hulk.

Kas ja kus saab kuulda Andrus Mitti?

Andrus Mitti saab kuulata Soome rahvusooperis. Viljandis laulis ta viimati suvel vanamuusika festivali lõppkontserdil Jaani kirikus. Tema sooloõhtu ei ole päevakorras olnud, kuid ta on välja käinud idee teha Viljandi lossimägedes augustiöine ooperiprojekt, millesse oleksid kaasatud noorte sümfooniaorkester ja siinsed koorid. Lavastaja, kunstnik ja solistid tuleksid mujalt.

See on ideena õhus, ent mitte enne 2009. või 2010. aastat. Kui idee teostub, saab Andrus Mitti kindlasti Viljandis kuulata. Igatahes on ta lubanud oma sidemed ja suhted panna ettevõtmise õnnestumisse.

Kas muusad vaikivad, kui pille häälestatakse?

Pillide häälestamist vajavad muusad nagu lehm hommikust lüpsi. See on Polyhymnia ja Euterpe make-up’i aeg.

Kui välja jätta teie enda korraldatud kontserdid, siis millist sündmust peate lõppeval aastal Viljandis kõige õnnestunumaks? Kus olete saanud elamuse?

Ma olen see õnnetu inimene, keda kontserdil, etendusel või muul üritusel tabab professionaalse kretinismi hoog. Vaatan neid üldjuhul kriitilise ja kogemusi ammutava pilguga. Nii ei ole meeled avatud elamuslikule ja emotsioonidele.

Üritustest nimetan stiilselt tehtud «Kutset sünnipäevale», mis oli 18. novembril Pilistveres. Head olid nii Jaak Vausi kujundus kui lõpuni välja peetud programm. Mõni sõnavõtt-tervitus tundus kübe pikk, aga need elemendid on sellistel üritustel kohustuslikud. Samuti oleks tulemängust tahtnud maa peal efektsemat pilti saada — selle iva oli taevast vaadeldav.

Puhas elamus oli Eri Klasi ja Viljandi noorte sümfooniaorkestri UNICEF-i kontsert Pauluse kirikus. Orkestri konsentratsioon, säravad silmad — siiras rõõm muusikast ja musitseerimisest!

Mida nüüd edasi teete?

Mõtlen. Lasen jõulud ja aastavahetuse mööda ja registreerin end töötuks. See ei ole mingi emotsionaalne purtsatus, vaid selge pragmatism. Juhtub näiteks hulkuv koer hammustama, pimesool lõhkema või auto külge sõitma, kulub haigekassa toetus ikka ära.

Kas juhtunu on pannud teid tähtsaid, vähem tähtsaid ja mõttetuid asju ümber hindama?

Küsin vastu: aga mis siis juhtus?

Kui peate silmas minu lahkumist kultuurimajast, siis siin on tegemist protsessiga. Juhtum on ühekordne lõpetatud sündmus, protsess aga kulgemine. Mõttetus jääb alati mõttetuseks, mis tast ikka ümber hinnata.

Olen veerandsada aastat või kauemgi teadlikult või alateadlikult juhindunud Vonneguti lausest: «Issand, anna mulle jõudu leppida asjadega, mida ma muuta ei saa; julgust muuta asju, mida muuta saan, ja tarkust nende vahel vahet teha.»

Kas teil on kultuurimaja juhtkonnale midagi ette heita? Kui on, siis mida täpselt?

Ma olin kultuurimajas pesamuna, see tähendab kõige väiksema staažiga töötaja kui kojamees välja arvata. Vahepeal sai uustulnuka rolli endale Agne Kurrikoff, aga tema lahkus kodulinna Tallinna.

Teisisõnu liitusin üheksa aastat tagasi meeskonnaga, kus reeglid olid selged ning ülesanded jaotatud. Minul ei ole seega midagi ette heita. Vastupidi, soovin neile jätkuvat vaimuerksust, julgeid ideid ja rõõmsat meelt.

Meenutan siinkohal Jaan Tätte laulu sõnu: «Sõbrad, teiega on hea, aga elu samme seab, hakkan minema nüüd oma kitsast rada...»

Milline on teie meelest Viljandi parim kontserdipaik? Milline aga täiesti kõlbmatu?

Sellele küsimusele ei saa üheselt vastata. Kui väidan näiteks, et praegu on parim kontserdisaal Jaani kirik, siis pean lisama, et mitte igale muusikale. Pauluse kiriku puitrõdud mõjutavad kõla («Puit on parem kui kivi,» lausus Kristjan Randalu) ning see on ainus koht, kuhu mahutada sümfooniaorkester, koor ja tuhat kuulajat.

Ugala suur saal ei ole kõige parem, kuid väike saal on väga hea. Jassi Zahharovi koolitatud hääl kõlab kultuurimajas väga hästi, aga muusikat võimendada on seal keeruline.

Mõnele muusikale sobib akadeemia must saal — oktoobris olnud Letmark-kvartetti Taanist poleks mujal ette kujutanud.

Rajumad muusikud sobivad Rubiini, sest lühtritega saal ei ole rokile kõige parem paik.

Akustiliselt on hea maavalitsuse saal, aga kes viitsib muusika pärast kolmandale korrusele ronida ajal, kui kaubanduskeskustes pääseb eskalaatoriga supsti teisele korrusele?

Kokkuvõttes arvan, et igale muusikale on võimalik leida sobiv paik. Seda tõestas Bachi «Fuugakunsti» esitus nüüdseks lammutatud leivakombinaadi varemetes 2000. aasta vanamuusika festivali ajal. Vahel sobib ka lõkketule naabrus.

Küll aga peab ütlema, et spordihoone on täiesti sobimatu ja plekkhallid samuti. Viljandi parim kontserdipaik ei ole veel valmis, aga selle valmimiseni jäänud neli ja pool kuud on imelühike aeg. Aidake aita!

Millised on teie plaanid järgmiseks aastaks? Kas ikka Viljandis?

3. jaanuaril algab kolmepäevane õpitubade ja kontsertidega festival «Koolijazz = Jazzikool». Seejärel jääb paar päeva hingetõmbeks ja kuulutame välja Viljandi karikatuurivõistluse.

Professionaalset kontserttegevust planeeritakse pikalt. Lepingud on tehtud paarikümne kevadsuvise hooaja kontserdi osas, vanamuusika festivali kava saime Neeme Punderiga kokku oktoobri keskel, sügiskava on enam-vähem olemas ja ka järgmine «Kolm Pauluses» põhimõtteliselt teada.

1. novembril kell 14 algab hingedepäeva kontsert, millel Pärnu linnaorkester, Riia poistekoor ja solistid esitavad Mozarti «Reekviemi». 10. detsembril seisab ees Gustav Ernesaksa 100. sünniaastapäeva tähistamine koos Eesti rahvusmeeskooriga.

Siin ma nüüd siis plaanin ja kaalutlen. Ühest küljest tuleks kokkulepitud asjad ellu viia, teisest küljest oleks vaja elatist teenida. Töötuks jäämist ma ei pelga, olen ise pisut uurinud ja pisut on mind uuritud. Olen vanuses, kus jõuaks teha täispöörde.

Ei ole probleeme, on väljakutsed. Olles loomult kohutavalt laisk ja mugav, ei viitsiks ma kodusest Viljandist omal initsiatiivil kergel käel lahkuda. Pealegi hakkab pisitasa ilmet võtma mittetulundusühing Viljandi Vanamuusika Festival / Muusika Viljandi Büroo. Aga see paraku veel ei toida.

Võib-olla tuleb õnn ehk pakkumine, millest on raske keelduda, ise õuele.

Milline peaks teie arvates olema kultuurimaja roll Viljandis? Kas see peaks olema eeskätt kontsertide korraldamise koht või hoopis kodu kooridele ja tantsurühmadele? Kui hästi see maja praegu oma rolli täidab?

Kultuurimaja tegevuse eesmärk on sõnastatud põhikirjas ja arengusuunad arengukavas. Mina ei ole selle maja rolli kujundaja. Küll aga meeldib mulle mõtelda, et kultuurimajas leiaksid koha linna peale laiali paisatud harrastajad: koorid, rahvatantsijad, mälu- ja bridžimängijad, ühendused, seltsid ja teised. See peaks olema koht erinevatele huvidele ja generatsioonidele, et tekiks omamoodi kogukond.

Neid inimesi ühendab soov ja vajadus millegagi tegelda, mitte pelgalt kodus istuda. Kui kultuurimaja oleks nende ühendaja, näeksid nad üksteise tegemisi ning tekiksid sünergia, uued ideed ja mõtted.

Osa harrastajaid jagati koolide vahel laiali, osa on valinud endale mõne teise sobiva koha. See aga teeb igast harrastusrühmast üksiku hundi.

Teatavasti ootab kultuurimaja ees kapitaalremont, eskiisid olevat liikvel. Katusevahetus käib, siis tulevad uued aknad (tõmbetuule oht väheneb) ja lõpuks saab interjöör uue ilme. Ühes võib küsija kindel olla: Viljandi saab Kirsimäe aida näol peagi väga hea kontserdisaali, mille tõttu kultuurimaja tähtsus professionaalsete interpreetide esinemispaigana väheneb.

Rannar Raba,

toimetaja

TÖÖKÄIK

Aivar Trallmann on terve senise elu olnud tegev kultuuri valdkonnas ja sellest suurema osa Viljandis.

• Tallinna pedagoogilise instituudi näitejuhi-kultuuritöötaja eriala lõpetanud Trallmann on lisaks arvukate iseseisvate projektide eestvedamisele töötanud näiteks Lalsi kultuurimajas ja Ugala teatris. Viimased üheksa aastat pidas ta Viljandi kultuurimaja kultuuritöö spetsialisti ametit.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0