| |
|
 |
Jakobsoni ja Tallinna tänava ristmik, 1995. aasta
Üks Viljandi läbi aegade tähtsamaid ristmikke on praeguseks läbi teinud vaat et kõige suurema muutuse. Mõlemad pildil olevad puitmajad on lammutatud. Vasema arvelt laiendati 2003. aasta suvel ristmikku, parema asemel seisab samast aastast Mainori keskus. Pildilt jääb välja kultuuriakadeemia hoone esine parkla, mis rajati 1999. aastal endise sõjaväeosa müüri asemele.
Foto: Endel Veliste |
 |
Kümme kunagist Viljandi hoonet ja paika, mis on säilinud üksnes piltidel ja mälestustes
20.11.2007 00:01
Gert Kiiler, toimetaja
Kommenteeri | Loe
kommentaare
On hämmastav, kui kähku inimene harjub uuega ja unustab vana. Mina vähemalt võin seda oma kogemuste põhjal öelda linnapildis viimasel kümnel aastal aset leidnud muudatuste kohta.
Nii mõnigi meist kirub alatihti uusi maju ning pahandab, et need on koledad ja ebafunktsionaalsed, ent ei mõtle selle peale, mis oli enne neid. Loomulikult on üht-teist mälupilti sööbinud, kuid see istub seal segamatult. Kui tänavu suvel sai tehtud «Sakalasse» ülevaadet kümne aasta jooksul Viljandisse ehitatud hoonetest, hakkasin üle pika aja meenutama, mis oli enne neid samas kohas. Kus oli vana maja, kus kole sõjaväekasarmu, kus lihtsalt tühi plats…Et oma mälu värskendada, võtsin abiks «Sakala» fotoarhiivi, kuid vastu ootusi ei olnud kuigi kerge otsitavatest kohtadest pilte leida. Näiteks Nõukogude sõjaväe käsutuses olnud hoonetest oli hämmastavalt vähe ülesvõtteid. Võib-olla peljati sõjaväeobjekte pilte teha, sest avaldada poleks neid niikuinii saanud? Fotode vähesust võib selgitada ka see, et kui just tegemist pole «Sakala» «Läbi luubi» või «Piitsa» rubriigi tarvis tehtud fotodega, siis miks keegi peaks üldse tühje ja mõttetuid kohti pildistama. Aga just sinna enamasti uusi maju ehitatakse. Siiski sain Viljandi muuseumi ja «Sakala» arhiivi abil kätte enamiku otsitavate objektide ülesvõtted. Ja kui ma need lauale ritta seadsin, oli esimene mulje hämmastav: kas tõesti on linn sedavõrd vähese ajaga sedavõrd palju muutunud? 10—15 aastat tagasi tehtud fotodel nägi Viljandi välja nagu räämas küla. Nii võib tõepoolest tõsiselt võtta komplimente linna arengu kohta, kui neid teevad inimesed, kes pole kümme aastat siia saanud ja nüüd ei tunne linna enam ära. Tõesti, mõne hoone välimus võib meile meeldida ja mõne oma mitte ning kindlasti saab alati paremini, ent muudatused on ikkagi tohutud. Me ise ei märka neid, sest need on sündinud aegamööda ja meie silme all. Arvestades seda, kui raske oli mul kadunud hoonetest pilte leida, tasub hoolikalt mõelda, milline ajalooline vaade või hoone meil järgmiste uusehitiste valmimise tõttu kaob. Loodame, et praegu, kui peaaegu igaühel on fotokaamera, ei jää aastatega kaduv ajalugu talletamata.
|