Heljo Saarla veab kärutäie lehelist heina lammaste ette. Foto: Elmo Riig

Nimelt hõlmab küla ka lahmakat Valgeraba.

Majapidamisi on Sandras alles kõigest kolm: Kuusekäära, Kiinoja ja Käära. Külale nime andnud Sandra talu oli kunagi üks sealtkandi võimsamaid, nüüd on sellest järel varemed.

Kiinoja perenaine Heljo Saarla teab, et esimene märge küla kohta pärineb kuueteistkümnendast sajandist ja Rootsi ajal oli küla juba kindlalt olemas. Nimelt on teada, et Sandra perepoeg läks Tallinna soola tooma ning nabiti seal kinni ja võeti nekrutiks. Paraku lasi pikka kasvu noormees koos kroonu hobusega jalga ja naasis koju. Tema vaskkiivrit, kübarat ja hobuse sadulat hoiti Sandral pikka aega kui reliikviad.

Eesti riigi algusaegadel oli külas mitu suurtalu: Karuskose, Poldi, Tuhkja ning Sandra-Käära ja Sandra-Piilu, mis olid samanimelise talu perepoegadele pärandatud lahustalud.

Heljo Saarla meenutab, kuidas eelmise sajandi kolmekümnendate aastate lõpul Suure-Jaanis surnuaiapühal käidi. Veel jaanipäeva paiku oli maa olnud nii tüma, et vanker vajus põhjani püdelasse porri. Seepärast asuti päev varem teele ning ööbiti sugulaste juures. Külarahva hobuveokitest kujunes terve karavan.

Nõukogude aja saabudes algas küla allakäik. Ometigi peeti seal ka ühismajandite ajal kevadkülvi ja viljalõikuse lõpetamise puhul pidu.

Leivaküpsetamine on au sees

Kuusekääral elab Indrek Hein ja tema majapidamine on praegu üks Soomaa tuntumaid.

Piirkonna üheks tähtsamaks toodanguks on luhahein ja seda teevad kõigi sealsete talude inimesed. Nagu ütleb Heljo Saarla, olid suurimad heinamaad kunagi Sandra talul.«Neid renditi enampakkumisega teistele taludele väljagi. Lepingud sõlmiti jaanikuu esimesel nädalavahetusel ja õlle tegi välja rentija.»

Nüüdseks on enamik Sandra heinamaid Saarla sõnul võssa kasvanud. Ka põldu haritakse vähe. Kiinoja pererahval on maas vaid kartul ja teised juurikad, sest teravilja pole mõtet kasvatada — ääremaal pole kellelgi kombaini ja mujalt seda kohale tuua oleks kulukas.

Maad on Sandra külas vesised ja savikiht asub rohukamara ligidal. Viie aasta eest võttis külm Kiinojal kõik lilled ära.

Heljo Saarla tõdeb, et ta tunneb puudust omaenda viljast, sest leivaküpsetamine on tema peres alati au sees olnud. Praegu toob ta selle tarvis jahu hulgilaost.

«Vanasti küpsetati leiba vähemalt nädalaks ajaks ette, aga praegu enam mitte, sest leib peab värske olema,» räägib Saarla. «Ja pätsid kaalusid kunagi lausa neli kilo, nii et talupere sai neist pikaks ajaks söönuks.»

Kõigis Sandra küla majapidamistes on kombeks piimaandjaid ise pidada. Kiinojal on neli lehma. Heljo Saarla ajab piima läbi koorelahutaja ning sealt tulevad perele kohupiim, või ja juust. Suvisel ajal annavad lehmad igaüks 30 liitrit piima päevas.

Peatoidus on omast käest võtta

Peale lehmade kasvatatakse Sandra allesjäänud taludes lambaid, sigu ja sulelisi ning sumiseb mitu mesitaru. Kiinojal prääksuvad pardid ning kaagutavad haned ja kanad. Kurja väljanägemisega, kuid tegelikult rahumeelne kalkun ajab suled puhevile. Lambad ootavad laudas, millal perenaine neile heina ette lükkab.

«Meil peab ju kõik — piim, liha ja põllusaadused — omast käest võtta olema, sest poes tuleb käia kaugel, Viljandis või Suure-Jaanis,» kõneleb Saarla.

Kõrvalisel kohal oma võlud

Kiinoja majavalvuri, laika tõugu Belka päritolu kohta ütleb perenaine, et too ilmus ühel päeval ise kohale. Enne seda olevat teda ringi liikumas nähtud Abja-Paluoja ja Mõisaküla mail.

«Palju koeri tuuakse metsa. Hea veel, kui neid puu külge kinni ei seota,» pahandab Saarla julmade inimeste üle.

Pikka aega oli Sandras ka kool. Heljo Saarlagi oli selle enne Kildule minekut ära lõpetanud. Kool tegutses aastatel 1946—1962 ja parematel aegadel sai seal tarkust umbes 40 kohalikku last.

Et Sandra on kõrvaline kant, valmistavad sealsetele elanikele tihti meelehärmi metsloomad.

Kobras on kraavides alaline elanik ning paneb seal niigi nõrga voolu alatasa kinni. Kiinojale viiva tee perved on metssead segi sonkinud. Hundid aga on mitmel korral talude lambakarjas puhta töö teinud. Viimastel aastatel pole nad seal kandis siiski liikvel olnud.

Kiinojal elavad peale Heljo Saarla tema mees Enno, tütar Irene ning tütrepoeg Kristjan abikaasa Merveti ja poeg Rometiga.

«Jääme edaspidigi siia,» lubavad Saarlad. Maalt lahkumise suurem laine on nende arvates möödas ning külades on hakatud asustust taastama.

Sandra on üks Suure-Jaani valla neljakümne kuuest külast. Ehkki teised on suutnud temaga võrreldes rohkem elanikke säilitada ja ta on üsna kokku kuivanud, tahetakse tema ajalooline nimi alles hoida. Iga kadunud küla on ju Eesti ajaloole valus hoop.

SANDRA KÜLA

Territooriumilt on Sandra Eesti suurim küla: see laiub 173 ruutkilomeetril, jättes selja taha poolsada valda ja väidetavalt isegi Tallinna.

Allikas: Suure-Jaani vald

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4