Kristo Galeta on tegelenud nii võrkpalli kui sprindiga. Nüüdseks on ta leidnud oma trumpala odaviske. Foto: Elmo Riig

«Tahaksin veel kaugemale visata,» rõhutab 21-aastane Kristo odaviskest rääkides ja lisab, et kavatseb alistada 74 meetri piiri. Just seetõttu plaanib ta õpingud Ameerika Ühendriikides katkestada ning Eestisse naasta.

Võrkpallurist kaugushüppajaks

Kergejõustiku juurde tõi Kristo praktiline põhjus. Kuigi algkoolis tegeles poiss võrkpalliga, saadeti ta 11-aastaselt kooli esindama hoopis kaugushüppes.

«Õpetaja teadis, et ma jooksen hästi, ja arvas, et ju ma siis ka hüppan kaugele,» räägib Kristo. Võistlusteks oli naelkingi vaja ja kui Kristo kergejõustikutreener Vahur Kivisilla juurde läks, ütles too, et annab naelikud vaid tingimusel, kui poiss kergejõustikutrenni tuleb.

Kristo lubas trennis käima hakata ja pidas oma sõna. Kaks treeningut korraga muutusid aga koormavaks ja millestki tuli loobuda. Valida oli meeskonnatöö ja individuaalala vahel.

«Kergejõustikus olen ma üksi, saan loota vaid iseendale, aga kui meeskonnas kellelgi tuju paha on, kannatavad kõik,» kirjeldab Kristo, kuidas ta tol korral võrkpalli ja kergejõustiku plusse ja miinuseid kokku luges ning kergejõustiku kasuks otsustas.

Aastatetagused rekordid püsivad seniajani

Kergejõustikutrennis tegi Kristo algul kümnevõistlust, ent hiljem valis ta sprindi. 12-aastasena joostud tulemusega püsib ta seniajani «TV 10 olümpiastardi» 60 meetri jooksu kõigi aegade edetabelis üheksandal kohal, edestades praegusi tugevaid jooksjaid Allar Aasmat, Mikk Jooritsat ja Kristjan Rahnut.

Siis vigastas Kristo aga reielihast ega saanud aasta aega peaaegu üldse joosta. «Tegin rohkem jõutrenni ja nii hakkasid kuul ja ketas kaugemale lendama. Oda ma tollal üldse ei visanud.»

Koolipoisina oli Kristo oma sõnul keskmine õpilane. «Põhiliselt olid kolmed-neljad, vahel ka mõni kaks, aga tunnistusele ei tulnud neid kunagi,» jutustab ta ja tunnistab, et talle meeldis ikka rohkem staadionil olla kui koolipinki nühkida.

Üks tund, kuhu Kristo alati tahtis minna, oli füüsika. Mitte et see aine talle meeldinud oleks, aga tundi andis kiiduväärt pedagoog Vahur Pohlasalu. «Mulle meeldis, kuidas ta õpetab — kuigi ta oli range, tegi ta sageli nalja ja seletas ainet hästi.»

Pärast keskkooli läks Kristo sõjaväkke. Juba sel ajal mõlgutas ta mõtteid Ameerikasse õppima minemisest. Pärast sõjaväge tegi ta vajalikud testid ja pääseski Western Kentucky Ülikooli.

Odaviske leidis Ameerikas

Kristo pidas tollal oma trumpalaks kettaheidet, kuid sealsed treenerid jõudsid kiiresti järeldusele, et sel alal tippu jõudmiseks kaalub ta liiga vähe. Nad avastasid, et noormehel on kiire ja tugev parem käsi, mis sobib hästi odaviskeks.

Tema osava käe vastu tundsid huvi ka pesapallitreenerid. «Iga kord, kui nad kuulsid, et ma olin hästi visanud, käisid nad mind oma trenni kutsumas,» jutustab Kristo.

Kui lapsepõlves võrkpalli ja kergejõustiku vahel valides aitas otsustada loogiline arutelu, siis seekord oli üsna raske kainet mõistust säilitada. Ookeani taga liiguvad pesapallis ju suured rahasummad.

Sel korral tegi omad korrektiivid aeg, õigemini selle puudumine. «Mul olid igal nädalavahetusel võistlused, lisaks pidin õppima ja esmaspäeva hommikuti jõusaalis käima,» selgitab Kristo, miks tal pesapallitrenni minemata jäigi. «Kartsin ka seda, et pärast ei tule minust ei odaviskajat ega pesapallurit.»

Nii jäi ta truuks odaviskele. Paraku polnud koolis treenerit. Sellele kohale tuli 24-aastane tüdruk, kes sai peagi aru, et Kristo teab spordist rohkem ja temal pole poisile midagi õpetada.

Treenerist sai hea sõber

Seetõttu pühendus Kristo jõusaalis käimisele nagu pärast keskkooliaegset reievigastust. «Ma ei tahtnud seal niisama aega raisata,» ütleb ta.

Jõusaalis tutvus noormees treener Duane Halliga, kellest sai üks tema paremaid sõpru Ameerikas. Kristo iseloomustab Duane Halli kui vastandit endisele noorele treenerile.

«Ta tundis mu käekägu vastu huvi, filmis minu treeninguid, jälgis visketehnikat ja luges netist vastavasisulist materjali,» räägib Kristo. «Aga see pole ikka see, kui sa ise ei ole selle alaga kunagi tegelnud.»

Kummalisel kombel läks Kristo sportlasekarjäär Ameerikas siiski ülesmäge. Näiteks pääses ta ainsana oma koolist Ameerika tudengite unistuste võistlusele NCAA Regionals. Kristo juhtis viimase katseni ja sai kokkuvõttes teise koha. Tagantjärele nimetab ta seda üheks magusamaks võiduks oma sportlaseteel.

Kristo ise teab, et kuigi ta purustas ülikooli odaviskerekordi, pole tema visketehnika kahe aasta jooksul paranenud. «Kui ikka treenerit ei ole, siis puhtalt jõu tegemise pealt võib visata ehk 75 meetrit, aga mitte rohkem.»

Tuleb Eestisse tehnikat parandama

Kui noormees läinud aasta jaanuaris Eestist lahkus, oli tal plaan õppida Ameerikas neli aastat. Et ta aga soovib ikkagi tõsiselt odaviskega tegelda, on ta otsustanud sellest sügisest kodumaal treenima hakata. Ta plaanib hakata õppima Concordia Audentese Ülikoolis, kus saab visketehnikat paran-dada Toomas Merila käe all.

Ameerika jõusaalitreener on lubanud siiski Kristo treeneriks edasi jääda. «Ta on üks mu suuremaid fänne,» arvab Kristo.

Hiljuti Suure-Jaanis peetud vanade olümpiaalade võistlusel elas talle kaasa kogu pere: isa, ema ja kaks õde. Ühes oli võetud koer Tipagi. Kristo korjas sellelt võistluselt kolm esikohta ja ühe hõbemedali.

Pere kõrval on Kristole tähtsad sõbrad. Nii sõjaväest kui Ameerikas õppimisest meenub talle esimese plussina see, et ta sai endale palju sõpru. «Ilma semudeta poleks lihtsalt midagi teha.»

Peoloomaks noormees end ei pea. Ta tunnistab, et käis hiljuti teist korda elus ööklubis. «Juua ma ei tahagi, võin niisama seltskonnas olla ja head muusikat kuulata.»

Tegevusetult Kristole istuda ei meeldi. Ta on leidnud jetisõidu, mida harrastab Viljandi järvel. «Ühe nädala ma peaaegu elasingi järve ääres,» ütleb ta ja näitab jala peal armi, mille ta on juba uuest hobist saanud.

Pideva tegutseja kõrval on Kristos ka unistajat. Ta räägib, kuidas talle meeldib fotograafia ja kuidas ta tahaks endale oma maja. Sõber Raider Sildojaga on kavas internetis spordikaupade äri käima lükata.

Lisaks loodab Kristo, et kunagi tuleb aeg, kui sporditegemine talle raha sisse hakkab tooma. «Oleks ideaalne, kui ma tegeleksin sellega, mis mulle kõige rohkem meeldib, ja selle eest veel tasu ka saaksin.»

Järgmisel hetkel muutub Kristo jällegi realistiks: «Ega ma elu lõpuni niikuinii sportlaseks jää. Kunagi pean tööle hakkama ja loomulikult peab haridus olema.»

Valmis tegutsema

Unistuste täitumiseks on Kristo valmis tegutsema. Nii nagu ta võrkpalli ja kergejõustiku vahel valides individuaalala kasuks otsustas, ei meeldi talle ka praegu teistele lootma jääda.

«Tahan ikka kõike ise saavutada, mitte kedagi ära kasutada või lasta enesele midagi kinkida. Mulle meeldib, kui ma pean ise vaeva nägema,» ütleb ta.

Vastus klassikalisele küsmu-sele, mille või kelle võtaks Kristo kaasa üksikule saarele, iseloomustab noormeest ehk kõige paremini. «Võtaksin kaasa tüdruku, siis oda » loetleb ta. Pärast väikest pausi saab spordiarmastus romantikast siiski võitu ja ta parandab: «Ei, esiteks võtaksin kaasa oda, teiseks tüdruku ja siis noa.»

ARVAMUS

Raider Sildoja,
kettaheitja

Suhtlen Kristoga iga päev. Saame temaga hästi läbi ja meil on lõbus.
Kristo on alati abivalmis ja nõus oma sõpru rasketel hetkedel toetama. Ta on parim sõber, keda võib tahta.

Raido Valdmaa,
sprinter

Tunnen Kristot sellest ajast, kui me koos Sakala spordiklubis treenisime. Olime konkurendid, aga ühine huviala meid just liitiski. Kristoga on kerge suhelda, sest ta on heatujuline ja sõbralik. Temaga seoses meenuvad naljakad juhtumised võistlustelt ja repliigid, millest vaid meie aru saame.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5