«Suure-Jaani muusikafestival on mitmes mõttes eriline,» kirjutas hiljuti «Sakalas» Arnold Rüütel, ürituse patroon. Tema tekst oli õpetlik lugemine, paraku ei selgunud sellest patrooniks olemise sisu.

Suure-Jaani muusikatraditsioonide sügavatest juurtest ja heliloojate Kappide jumalikust andest patramine ei aita pärandit hoida ning päevast päeva hallata seal kohapeal, Suure-Jaanis. Ja muidugi ka Hüpassaares.

Eriti Hüpassaares, kus Tallinna untsantsakatel on kombeks saanud kord aastas päikesetõusu tervitamas käia. Hea projekt muusikaärimeestele. Aga millises olukorras on Mart Saare muuseum aasta ringi?

VIIS AASTAT tagasi rääkisime kadunud Johannes Jürissoniga, et Mart Saare ja heliloojate Kappide vaimse pärandi hoidmine ja uurimine ning muuseumide haldamine käib omavalitsusel üle jõu. Aasta eest kirjutas Suure-Jaani pressisekretär Leili Kuusk «Sakalas», et Mart Saare muuseum ootab kiiresti päästvat arengukava.

Tänavu on taas päevakorral sama teema: Hüpassaare muuseumi Viljandi muuseumi ehk siis riigi käest omavalitsuse kaela sokutamine. Nii palju tüli valmistavad need klassikud eestlastele veel tükk aega pärast surmagi! Kui teised rahvad hoiavad oma heliloojate kodupaiku uhkusega, siis meie seda ei tee ja Saare Mart on ikka valla sant.

KORD AASTAS provintsilinnast läbi trampides on ju kena kõnelda looduse ilust ja erilisest aurast. Millist kasu peale igavese au ja kuulsuse saab sellest festivalist aga Suure-Jaani? Kaunis väikelinnas pole hotelli ega muid peatumispaiku, festivali päevil ei liigu bussid isegi Viljandi vahet tavalisest sagedamini.

Sookontsert on küll eksootiline, aga äkki tahaks keegi Hüpassaares nautida ka Saare-aegset miljööd ning näha ajakohaseks muudetud ekspositsiooni?

SUURE-JAANILE pole midagi ette heita, sealsed kohusetundlikud inimesed tegutsevad niigi võimete piiril.

Ma pole hetkegi kahelnud suurejaanilaste valmisolekus eesti kultuuri teenida. Nad saavad suurepäraselt aru, milline väärtus on neile saatuse tahtel usaldatud.

Kuid rahvuskultuuri nurgakivi ei tohiks olla hooldatav vallaeelarvest, samal ajal kui Tallinnas on terve muuseumitäis tegelasi, keda hoitakse palgal vaatamata sellele või just selle pärast, et nad tõsiseid muusikaajaloo uurijaid teenindamise asemel ahistavad.

SAARE JA KAPPIDE muuseumi teatri- ja muusikamuuseumi filiaalideks muutmise idee on olnud üks neist ketserlikest mõtetest, millega Vardo Rumessen kultuuri rahastajaid ja otsustajaid-asjapulki aastaid on pahandanud.

Mõistagi tähendaks see ühtlasi, et võetakse palgale muusikainimesed, kes elaksid Hüpassaares või Suure-Jaanis. Nende palk ei tuleks Suure-Jaani valla, vaid kultuuriministeeriumi eelarvest.

VAADELDA väikelinnas peetavat festivali sealsete memoriaalmuuseumide argipäevast ja toimetulekust eraldatult on lühinägelik, kui mitte kuritahtlik. Niisugused traditsioonid ei loo mitte mingil juhul Rüütli lubatud kindlat alust eesti tuleviku kultuurile ega sisenda usku, et meie kultuur on igavikuline.

Paistab, et festivali patroon tõusis Suure-Jaanis käies mateeriast samavõrd kõrgemale kui selle kustiline juht. Kumbki neist ei taha tunnistada, et üksi vaimsest atmosfäärist ei püsi elus ja terve ka kolkaküla.

JÄÄN KORDAMA, et Hüpassaare vajab enamat, kui võimaldab vallaeelarve, ja Mart Saar, nagu ka heliloojad Kapid, on üleriigilise tähtsusega persoon, kelle memoriaalmuuseumi ei pea suutma hallata omavalitsus.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4