Oleme jõudmas ajastusse, kus millegi saavutamiseks pole oluline inimese geograafiline asukoht, vaid pigem tema väärtushinnangud ja valikud. Vaba maailm, kuhu pürime, tähendab ennekõike iga üksikisiku võimalust otsustada oma elukäigu üle.

Eetika alustalad kõiguvad

Inimese vabadusaste on võrdeline tema vaimse tervisega.

Tundub, et Eesti põeb iselaadi sotsiaalset lastehaigust, millesse on nakatunud murettekitavalt palju täiskasvanuid. Oleme kujundamas ühiskonda, kus sõnapidamine, vastutus ja usaldusväärsus on muutumas naeruväärseteks mõisteteks, tühipaljaks fassaadiks tegelike moraalsete röövtoimingute ees. Need väärtused on aga eetika alustalad, mille järgi peaksid arenema meie lapsed ja joonduma kogu ühiskond.

Hoolivus, sallivus ja turvalised lähisuhted on nüüdisajal paratamatult defitsiidiks muutumas. Taas peame mõtlema ja otsustama, mida tegelikult oma elus saavutada tahame. Mida suudame pakkuda oma järglastele?

Iga indiviidi maailmamõistmine on erinev. Ühel mõistel võib erinevate isiksuste peas olla mitmesuguseid tähendusi. Mida hakata peale aegruumis, kus mentaliteet «Kõik müügiks!» on suretanud inimesele omase armastamis- ja vastutusvõime?

Vana pedagoogiline tõde kinnitab, et lapsed joonduvad kõige rohkem otsese eeskuju järgi. Seega on järeltulijate väärtushinnangute kujundamine ennekõike nende vanemate õlul.

Side vanematega on kõige tähtsam

Lapse igakülgse arengu eeldus on usalduslik kontakt oma vanemaga. Sellest sõltub tema sisemine turvatunne. Vanema ülesanne on seda mõista ja last toetada.

Tänapäeval on täiskasvanutel väliste mõjutuste ja seesmise ebakindluse tõttu enda saavutustega nii palju tegemist, et otsesest kohustusest laste ees lihtsalt loobutakse. Kõik väline tundub olulisem.

Noorel inimesel ei ole võimalik kujuneda sisemiselt tasakaalukaks ja terviklikuks isiksuseks, kui tema kasvukeskkonda mürgitavad pidev ebakindlus, valskus ja pealiskaudsuse heakskiitmine. Sügavaid hingelisi probleeme, mis tekivad turvatunde puudumise tõttu juba varases koolieas, ei ole kellelgi aega ega jaksu lapsega arutada.

Valitseva kõmumeedia toodetud pseudomaailm toob edukuse sünonüümiks raha.

Raha on üle võtmas ning ühtlustamas isiku- ja rahvusväärtusi. Ta toimib meie eetikat ja kultuurinähtusi tasalülitava tõvena.

Aga rahal ei ole omapära, väärikust ega kultuuriloolisust rohkem kui asjana iseeneses. Raha on kaup. Meie oma liigses tormakuses oleme muutmas kaubaks ka au, tõe, ideelisuse ja lähisuhted.

Inimlikkus ei müü

Naiivsena kõlav jutt inimlikkusest ja armastuse olemusest ei huvita uudishimunäljas avalikkust, sest see ei müü. Valdavalt ühemõõtmelise edumüüdi genereerimist ja sellisest nähtusest sõltumist võiks nimetada uueks stagnatsiooniks. Arvan, et see on kõige hullem naiivsus ja mõttelaiskus, mida meil iial on tulnud taluda. Kadumas on eluterve kahtluse traditsioon.

Nii ei märkagi vanemad, et võtavad lastelt võimaluse iseseisvateks läbimõeldud valikuteks, sest uued põlvkonnad peavad end määratlema järjest varem.

Praeguste gümnasistide kirjutatud esseed näitavad, et noored inimesed teavad täpselt, mida ühiskond neilt ootab. Aga millised on nende enda mõtted?

Jääb vaid loota, et ükskord saabub aeg, mil väliste tegurite võidukäik peatatakse ja ülekaalu saavutab inimese individuaalsust hindav süsteem.

Kiiresti arenevas ühiskonnas on valdav eesmärgistatus. Ikka kiiremini ja kaugemale! Oma kildkonna, riigi ning maailma tippu!

Aga edasi? Eriti kui arvestada, et vundament, millelt alustatakse, on peaaegu olematu või tugineb moevooludena muutuvatele seisukohtadele.

Samas vanuseastmes erinevad põlvkonnad

Huvitava kurioosumina on võimalik eritleda praeguses Eestis ühes vanuseastmes erinevaid põlvkondi.

Neil inimestel, kel on säilinud side oma esivanemate ja perekondliku pärandiga, on erinev väärtusskaala neist, kes praegu esimese põlvkonna äri- ja avaliku elu tegelastena silma paistavad.

Põlvest põlve kestnud järjepidevus ja tavad loovad piisava aluse, millele tuginedes suudavad inimesed muutuva ühiskonna tõmbetuultes kindlameelseteks ja väärikateks jääda.

Teatav reegleid austav rutiin, traditsioonid ja sotsiaalse mälu elemendid loovad tuumiku, mis määrab suure osa isikuväärtusest. Paljudel uues ühiskonnas orienteeruda püüdjatel selline tugi puudub.

Kalev Kallemets on kirjutanud: «Tänapäeva eestluse seisukohalt vaadatuna oli okupatsiooni üks kurvemaid tagajärgi rahvusliku eliidi füüsiline likvideerimine või Eestist põgenemine. Ligi sajandi jooksul kujunenud rahvuslik eliit lihtsalt kadus. Perekondade majanduslikku ja kultuurilist järjepidevust on hiljem ääretult raske asendada.»

Just see keeruline ülesanne lasub praeguste ettevõtlike ja loovate inimeste õlul.

Süvenev üksindus

Inimese mõtteruum põhineb eelkõige tema kogemustel, seejuures ka esivanemate pärandil.

Esimese põlvkonna äriinimestel ja haritlastel on kindlasti tubli annus hulljulgust ja maailmaparandamistahet, kuid ebaõnnestumiste ja probleemide puhul lööb nende eneseusk kõikuma ning siis otsitakse lahenduse asemel põgenemisteid.

Aga mõelgem, millise sõnumi saab kujunev noor isiksus, kui lähedased, kes peaksid aitama tal iga päev maailma avastada ja seal toimuvat selgitada, põgenevad nii lapse kui iseenda eest. Olgu selleks ülemäärane töötamine, treenimine või pidutsemine.

Turvalistes kodudes õpitakse armastust väljendama. Kes seda lapsepõlves ei koge, ei oska ise täiskasvanuna lähedust nautida. Enamik mitmesuguste sõltuvushäirete all kannatavaid inimesi üritab enesehävitusliku tegevusega kompenseerida lapsepõlves kogetud hüljatuse tunnet.

Nii kujuneb olukord, kus ka lähedased inimesed üksteisest üha enam eemalduvad. Tõelisusest põgenemine on käepäraseim vahend üksinduse tõrjumiseks, olles samas ka selle põhjuseks.

Inimese üksindus aina süveneb, ja see väide ei kehti mõne väikese küla või asula, vaid paradoksaalselt just suurlinnade kohta.

Eesti ühiskonna pürgimine vaba maailma suunas eirab jõuliselt loomuliku arengu reegleid. Sellisel meeletusel on aga oma hind, mida peame juba praegu inimeste elusaatustega tasuma.

Arengul on oma seaduspärasus, mille üks oluline tegur on aeg. See võimaldab uutel saavutustel kinnistuda ja leida senises struktuuris oma koht. Alles siis oleme suutelised rakendama loodud väärtusi inimliku elukvaliteedi parandamiseks.

Kujunev moraalne kaos ei ole kindlasti eesmärk, mille poole keegi meist tormata tahab. Seega võtkem endale aega, et märgata juba olevaid väärtusi meie hinges ja läheduses.

KARIN SAAREPUU
kriitik

Kes ma olen?

Olen sündinud ja kasvanud põhjaranniku paepealsel.
Kõrghariduse omandasin emakeele erialal.
Olen pikemat aega tegutsenud ettevõtluses, kasvatanud lapsi ja samal ajal üht-teist enda tarbeks kirjutanud.Viimasel ajal on mu tekstides esikohal armastus elu ja teatri vastu.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.27