Nende hulgas oli ka Hendrik Lindepuu, äsja sõjaväest pääsenud noormees, kes tuli, kaasas sõjaväeteemaline sünge lühijutt. Avaldasime selle. Siis ta ütles, et Tallinnas ei julgenud keegi seda trükkida. Aga meie trükkisime ja midagi ei juhtunud. Asi oli selles, et provintsilehe lood ei käinud läbi tsensorite käest.

Lindepuu tõi veel teisigi lugusid. Mõned neist ilmusid. Ta tõi ka luuletusi. Veidi teistmoodi luuletusi. Erinevalt nii mõnestki noorest autorist paistis ta silma väga hea eesti keelega. Üks tema emakeeleõpetajaid oli olnud Enn Koidu õpilane Aavo Kikas.

Pole ime, et keeletundlik noormees hakkas oma loomingu kõrval huvi tundma ka tõlketegevuse vastu.

Preaguseks on ta paljude näidendite autor, temalt on ilmunud teatriarvustusi, lühijutte ning eestindusi poola keelest. Poolast on talle tulnud tunnustusigi tõlkepreemiate näol. Lindepuu kirjandusloolisi näidendeid on lavastatud Rakveres ja Tartus.

Luuletajana ei astunud Lindepuu lugejate ette enam pikka aega. Siis aga ilmus luuletuskogu «Ei haise ega lõh- na» - nii et pliiats peost ei pudene, nagu ta ise ütleb.

See on omapärane raamat, kus kujundlikult öeldes kutsikat vastukarva silitatakse.

Elu on nagu peremeheta talu. Veres elavad koshmaarid. Tuhnitakse prügikastides ja öösel heideldakse unenägudes. «Uni on õhuke» (mis ilus kujund!) ja «õhtuses ärkamises on jubedust».

Temas on kõik kuidagi vastupidi: naeratus lööb mind umbkeelseks; päike paitab/ mustal asfaldil/ laiakslitsutud koera.

Üht-teist Lindepuu kujundimaailmas on pärit kooliaegsest Võhmast. Kingi oma süda mulle/ muud ma ei taha/ ei kintsu tuharat/ kõhualust/ kingi oma süda mulle/ mis see siis maksab/ üks subprodukt. Suur armastuski on suutäis hakkliha.

Erootika poole pealt, kus poeedi ihahunte juuste sametelektriga õrritatakse, tuleb samuti ootamatusi. Puberteediea kirjeldus (Mäletan su tuttidega põlvikuid/ ja pitsilisi patsipaelu/ kumerduvat pluusirinda/ ja kasvavat kavalust/ milles tükkhaaval/ lahustusin) vaheldub täismehe tundmustega: Ma tahan olla jumala aseaine/ su voodis/ ole mu rist/ ja ma suren sellel/ pärast meie mõlema lunastaja/ sigitamist. Soolane armastus, tappev armastus…

Lindepuu luule on täis elurealismi, tihti selle pahupoolt. Äratuntavad on Kantreküla üürikasarmu pildid, õhustik ja helistik.

Üks luuletaja elukohti oli Vene tänavas. Sealt siis need hääled, mis linnaelu maakodu vastu vahetanud kirjamehe loomingust kõlama jäävad: Unetul ööl kurvameelne poeet/ kirjutab luuletust/ korrus allpool/ alkohoolik hirmuvärinais/ ootamas oma/ Ei võta kumbagi/ las jäävad iseendale vaevaks.

Kantreküla tuletõrjemaja aknast vaadates on sündinud filosoofilisemadki värsid: Kabeli katusel käratsevad hakid/ nende ärritus kumiseb/ põlispuud vangutavad päid/ kalmistul on pühad/ rämps ära/ lilled leevendama/ mulla surmalõhna/ lahkudes kergem kui tulles/ lahkudes raskem kui tulles.

Elu on sünge ja «surm üle lõokese kodu».

Loodame siiski, et surm lõokese laulust võitu ei saa ja edaspidi kuuleme ka heledamaid toone. On ju «Ei haise ega lõhna» vaid väike ja ühtlane valik. Pealegi mitte kellegagi sarnane.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0