Alfons Rebane on mees, kes on jäänud oma rahvale ja relvavendadele meelde kui vapruse ja üllameelsuse võrdkuju. Rebane oli sõjamees, kes tundis antipaatiat nii kommunismi kui fashismi vastu. Ta oli geniaalne strateeg, kes iial ei alahinnanud ega halvustanud oma vastast.

Hulljulgust pidas ta samaväärseks argusega, kõrgelt hindas aga kavalust ja leidlikkust. Palju kordi päästis tema eriline väepealiku anne terveid armeegruppe hävingust, 15 korral murdis ta koos oma võitlejatega välja piiramisrõngaist.

Rebane ja rebasekutsikad, vanade lõukoerte pataljon - nii tunti neid mehi, kes võitlesid selle legendaarse sõjamehe juhtimise all.

Alfons Rebase kohta on kirjutatud, et talle meeldis meeletu ülemvõimu eest teeriste kaitsta ja külasid vallutada, venelasi kotti ajada, ja kui vaja, ise kotist välja tulla olukorras, kus kõik ümberringi hävis.

Aga seda ei mäleta keegi, et see mees oleks olnud toores. Ta küll jõi vahel ja ajas roppu juttu, aga see oli midagi muud. Kui oleks parasjagu käimas olnud Vabadussõda, jäänuks kindral Laidoner ja soomusrongide komandörid tema kõrval haledasse valgusesse - selline rindevõitluse ekspert oli Alfons Rebane. Niisugust teist eesti sõjameest pole ei enne ega pärast teda olnud.

Sakala maleva instruktor

Alfons Rebase seos Viljandiga on otsene. 1935. aastast sai temast Kaitseliidu Sakala maleva instruktor.

Sakala malev oli üks oma aja suuremaid ja tugevamaid, selles oli seitse malevkonda ja umbes 7000 meest. Instruktor Rebase peamine töö kaitseliidus oli lasketreeningute juhtimine ja võistluste korraldamine, samuti oli märkimisväärne tema laskealane töö koolinoortega.

Neil aastail oli Sakala malev laskmises väga kõrgel tasemel, omajagu teeneid oli selles ka Alfons Rebasel, kelle eestvedamisel korraldati võistlusi teiste Eesti malevatega, sageli ka lätlastega. Tänu temale avati Viljandis 300 m distantsiga Männimäe lasketiir.

Idarindel

Sõja puhkedes alustas Alfons Rebane oma võitlust punavägede vastu Virumaa metsades. Saksa armeega liitus ta 1941 aasta septembris ja koos oma kompaniiga täitis ta mitmeid teenistuslikke kohustusi Krasnoje Selos ja Peipinos. Esialgu kasutas saksa armee eestlasi põhiliselt valveteenistuses, aga tuli ette ka nagistamisi partisanidega.

Esimene suurem lahinguülesanne viis Alfons Rebase ja ta mehed jaanuaris 1942 Volhovi rindele tõkestama kahe Vene löögiarmee läbimurret. Rebase ja tema meeste kaasabil suleti Volhovi «katlasse» 14 punaste diviisi ning seitse tankibrigaadi.

Augustis määrati ta 658. idapataljoni ülemaks. See lahinguüksus sai rahva seas tuntuks kui Rebase ja tema kutsikate, vanade lõukoerte pataljon.Veebruaris 1943 viidi pataljon taas Volhovi rindele, kus Kolpino küla juures takistati punaarmee katseid ära lõigata 18. Saksa armee Narva suunalt. Oleks vastase läbimurre õnnestunud, seisnuks venelased juba sama aasta märtsis Narva all.

1944. aasta jaanuariks oli pataljon üle viidud Volhovi jõe idakaldale, kus punaarmee suurpealetungi ajal katsid mehed sakslaste taandumist.

On kirjeldatud ühte lahingut, kus vaenlane kaotas tohutul hulgal elavjõudu, Rebasel oli küll autotäis haavatuid, aga mitte ühtegi langenut. Ta oskas oma mehi hoida ja tuua neid tervena välja võimatutena näivatest olukordadest. Lisaks päästis ta mitmel korral Saksa väeosad ümberpiiramisest. Nende lahingute eest esitas Saksa väejuhatus Alfons Rebase esimese eestlasena Rüütliristi saamiseks.

Veebruari alguses sai Rebane teada, et Punaarmee on jõudnud Narva lähedale, ta palus väejuhatust viia tema ja veel mõned eestlastest koosnevad pataljonid üle Eestisse.

Eesti meestest koosnevate pataljonide määramise 20. SS-diviisi koosseisu pidi peaaegu lõpetama Alfons Rebase sõjaväelase karjääri.

Relva-SS ja Eesti Teine vabadussõda

Wehrmachti ohvitserina ei tahtnud ta midagi kuulda oma pataljoni liitmisest Franz Augsbergeri diviisiga. Tema algsele plaanile jätta kõik sinnapaika ja minna Soome, tõmbas kriipsu peale tõsiasi, et punaväed olid jälle Eestisse jõudnud ja juba sõdisid Virumaal. Samuti ei saanud ta saatuse hooleks jätta oma pataljoni, neid vapraid mehi, kelle kõrval oli ta edukalt sõdinud punaste hordide vastu. Pealegi oli eestlastel alanud Eesti Teine vabadussõda, sakslaste kaasabil loodeti saavutada riiklik iseseisvus. Nii saigi Alfons Rebasest 47. rügemendi II pataljoni ülem.

Selleks ajaks oli Punaarmee koondanud Narva alla umbes 200 000 meest. Jõe ääres II Vene löögiarmee vastas seisis Rebane oma meestega ja püüdis vaenlast takistada jõge ületamast. Saksa luure oli punaarmee rünnaku suunaga eksinud ja pannud Rebase sõjamehed võimatusse olukorda. Lennukid ja suurtükid saatsid kaitsjatele kaela tuhandeid tonne pomme ja mürske, seejärel ründas jalavägi mitmekümnekordse ülekaaluga elavjõus. Üle jõe tulevaid punaväelasi ei suutnud miski peatada, olukorda raskendas sakslaste paanika.

Rebane sai käsu taanduda Tannebergi liinile Sinimägedesse, kus koos teiste eestlastest koosnevate pataljonidega peatati punaarmee suurrünnak. Need lahingud olid oma ägeduselt võrreldamatud ükskõik milliste Teise maailmasõja lahingutega, mõningatel andmetel hukkus Narva all 120 000 punaarmeelast. Eestlastest teenisid nende lahingute eest Rüütliristi obersturmbannführer Harald Riipalu ja sturmbannführer Paul Maitla. Seal hukkus Alfons Rebase parim sõber hauptsturmführer Georg Sooden. Need vaprad mehed võitlesid ja langesid oma kodumaa eest, võitlus kommunismi vastu oli see, mis neid ühendas ja innustas.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.78