Viljandi peaarhitekt Marko Männik tunneb ennast kõige paremini ajaloolise ning moodsa ja areneva linnaruumi piiril. Seal leiab arhitekt palju mõtteainet. Viljandis on see piir Tallinna tänav. Foto: Elmo Riig

XX sajandi algul kerkinud neorenessansliku hoone väike tornitipp ja kaunid kolmnurkfrontoonid on uuel peaarhitektil lausa silmade kõrgusel ning maja lagunemise märgid seetõttu ka.

Kui vastne ametimees kuuleb, et kaua aega müügis olnud endine kultuurikolled©i hoone on lõpuks ärihuviga ostja leidnud, kes esinduslikku majja taas hotelli rajab, on tal hea meel.

«Tervitan Viljandis kõiki uusi tegijaid,» sõnab ta. «See tähendab linnale raha ja inimestele paremaid palku. Tulgu ainult!»

Võiks arvata, et Viljandis üles kasvanud ja siin koolis käinud Marko Männik on ehk liigagi ruttu kodulinna tagasi tulnud. 26-aastane noormees ise ütleb aga veendunult, et ta on piisavalt kaua eemal olnud, maailmaski ringi käinud ja oskab Viljandit kõrvalseisja pilguga näha.

«Mind ei kammitse varasemad sidemed. Ma tulen siia oma nooruse uljusega ja suhtun kõigesse ees ootavasse kui puhtasse lehte,» lausub ta rõõmsalt.

Turvaline lapsepõli

Loomulikult ei ole Marko vaba mälestustest. Tema lapsepõlve mängumaa on Paala järve kaldapealne. Tema kodu oli tornmaja viiendal korrusel vaatega järvele. Nüüdses Inkeri päevakeskuses tegutses pioneeride maja ning seal käis poiss joonistamas.

Jakobsoni koolis kohtus ta õpetaja Rein Grünbachiga, ja see oli ilmselt saatus.

Jakobsoni gümnaasiumis kunstiõpetuse, kunstiajaloo ja joonestamise tunde andval Rein Grünbachil on kunstiring, kuhu kipuvad linna teistegi gümnaasiumide lapsed.

Sel mehel on nüüdseks üle 70 niisuguse õpilase, kes on tema käe alt läinud õppima Eesti Kunstiakadeemiasse ja selle lõpetanud.

Kummalisel kombel on neist pooltest saanud arhitektid, Viljandi eelmised peaarhitektid Ilona Merzin ja Kalle Kadalipp teiste seas.

Maalikunstniku hing

Rein Grünbach mäletab 1996. aasta lõpetanud Marko Männikut hästi.

«Väga efektne noormees, tal on maalikunstniku hing,» alustab Grünbach lennukalt. «Ma loodan ainult, et ametniku tööpost teda ära ei riku!»

Õpetaja ei varjagi, et on lootnud Markole tema 27. eluaastaks teistsugust saatust. «Miks tuli see andekas poiss Viljandisse, kui ta väljakujunemisaeg on alles ees?» küsib ta karuselt. «Ta peaks olema praegu kusagil Lääne-Euroopas ja maailma avastama! Õige arhitektuuriga tegelemiseks Viljandis ruumi ei ole!»

Grünbach toriseb veel natuke aega oma heatahtlikku loomust peita püüdes, kuid soovib siis noormehele siiralt edu ikka ka siinsamas Viljandis.

Õpetaja arvamus, et temast võiks saada kunstnik või graafik, on Markol meeles küll.

«Ei, ma ei ole ammu enam maalinud või joonistanud. Aga ma olen sellise maise olemisega,» leiab Marko. «Ratsionaalset linnaplaneerijat on minus siiski enam kui midagi muud.»

Varem arhitekti- ja inseneribüroos Peipman töötanud Marko Männik tunnistab, et Tallinna jäi maha tema elu üks meeletult kiire ja intensiivne etapp. See oli aeg, mil tal eraettevõtjana tuli vaid projektide lõpetamise ja raha kättesaamise peale mõelda.

«See kõik imes endasse. Ja siis ma tundsin, kuidas ma pean sellest välja pääsema,» pihib ta. «Mul on vaja asjade olemust paremini mõista, linnast kui niisugusest aru saada. Ja Viljandi on selleks just paraja suurusega.»

Marko Männik saatis Viljandi peaarhitekti koha täitmiseks korraldatud teisele konkursile avalduse viimasel hetkel. Esimesse vooru ei jõudnud ta sellepärast, et tolleks hetkeks polnud otsus elumuudatusest veel küps.

Kolm musketäri

Nädalapäevad tagasi käis Marko Männik Tallinnas sõpradega kohtumas. Üks neist, Oliver Alver, sõitis kohale Rakverest, teine, Toomas Paaver, Kuressaarest. Kolm sõpra on kursusevennad ja endised ühiselamu toanaabrid ning huvitav on nende puhul veel see, et nad kõik on praegu peaarhitekti ametipostil.

«Nii on parasjagu välja kujunenud küll. Eks see ole meile põnev väljakutse!» möönab Marko. «Aga me saame ka üksteiselt tuge, kui vaja peaks olema. Võrdleme, mis probleemid kusagil on.»

Seitse kuud Kuressaares peaarhitekt olnud Toomas Paaver tunnistab, et temale oli Marko peaarhitektiks hakkamine üllatus.

«Ülikooliajal tundus, et ta on pigem hea projekteerija, täpne ja korralik. Hoopis erinev minust, sest mulle meeldis just selliseid üldisemaid ja laialivalguvamaid töid teha,» kommenteerib Toomas sõbra otsust.

Kaks aastat Rakveres peaarhitektina töötanud Oliver Alver lisab, et jah, Marko on väga lahtise peaga poiss. «Koolis oli tema meie kursuselt esimene, kes büroosse tööle kutsuti.»

Rakvere mees oskab ennustada, mis Markot peaarhitekti toolil töötades ees ootab. «Ära arva, et sind sinu töö eest tänatakse,» hoiatab ta. «Kui sa lubad midagi ehitada, oled valesti teinud. Kui keelad, oled jälle valesti teinud. Linn on üks suur huvigruppide võitlustanner!»

Saaremaal töötav Toomas Paaver õpetab, et linnaarhitektil tuleb olla väga paindlik ja arvestada, et paljud asjad lähevad esialgu kavandatuga võrreldes teisiti.

«Sa pead olema valmis oma arvamuse pidevaks ümbermõtestamiseks, aga nii, et olulised ideed kaduma ei läheks. Kui oled harjunud täpseid projekte tegema, võib niisuguse olukorraga toimetulemine ootamatult raske olla.»

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 2.33