Kõnealust väidet toetab statistika: kui 2006. aastal vähenes politseinike arv Eestis ühes kuus keskmiselt 14 ja 2005. aastal 11 inimese võrra, siis tänavu veebruaris suurenes see keskeltläbi juba kahe ja märtsis seitsme võrra. Muutuse taga nähakse riigi otsust kergitada märgatavalt korrakaitsjate töötasu.

Rõõmustada on siiski veel vara, sest miski ei kinnita, et tegemist oleks pikemas perspektiivis püsiva tendentsiga. Viimase paari aasta jooksul on ennegi ette tulnud üksikuid kuid, mil politseisse on inimesi juurde tulnud rohkem, kui sealt lahkunud. Tõsi, samal ajal on Paikuse politseikooli lõpetanud järjekordne lend kadette.

On ka teine võimalus: politseinike arv on langenud niisugusele tasemele, kust selle madalamale vajumine oleks juba ebaloogiline. Seega ollakse põhjas, kus kaadri suurus jääbki kõikuma kord mõne inimese võrra alla-, kord ülespoole.

Samas tuleb loota ikkagi kõige paremat. Ja seda mitte ainult politsei puhul, vaid ka tuletõrjes, meditsiinis ja mitmes teises valdkonnas. Tunda on, et Eesti riik on hakanud rohkem vaeva nägema, et eluliselt vajalikke ametnikke töökohtadel hoida. Palgamäära kasvamine konkurentsivõimelisele tasemele on seejuures kahtlemata üks mõjuvõimsamaid vahendeid.

Kuid ainult palgast ei piisa oskajate ja pühendunud inimeste hoidmiseks. Et noori peale kasvaks, tuleb kindlasti püüda parandada kõnealuste ametite mainet. Pole ju mingi saladus, et reapolitseiniku või tuletõrjuja tööd peetakse meie ühiskonnas pigem ebameeldivaks kui austusväärseks.

Ja muidugi ei tohi palga kõrval unarusse jätta töötingimuste parandamist ning varustuse võimalikult ajakohasel tasemel hoidmist.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0