Enne esinemist oli viljandlastel palju närveerimist. Pildil valmistub lavale minema neljanda klassi rühm. Foto: Erakogu

«Meil läks väga hästi, eriti kümnenda klassi rühmal, kes pääses oma tantsuga lausa finaali,» rõõmustas stuudio õpetaja Katrin Hommik.

«Kümnendike edu oli meile täiesti ootamatu. Olime finaalipäeva hommikuks isegi tagasisõidu planeerinud, sest andsime endale aru, et nii kõrge tasemega võistlusel me edasi ei pääse,» muljetas õpetaja. «Aga nagu näha, see õnnestus!»

Katrin Hommik ütles, et neiud andsid laval endast parima. Eraldi kiitmist väärib Ugala teatri liikumisjuht Oleg Titov, kes oli nende tantsu seadja.

Žürii oli esile tõstnud eestlaste tantsu emotsionaalsust, uudseid loomingulisi lahendusi ning laste tantsulist vabadust.

«Me ei tee nii palju tööd kui riiklikud balletikoolid ega saa seetõttu väga palju tehnikale panustada. Peame mõjuma millegi muu, kas või ideega,» rääkis Hommik.

Tema tõdemusel olid teised võistlusel osalejad äärmiselt kõrge tehnilise tasemega ning enamasti juba professionaalsed tantsijad. Kõrgetasemelised olid ka töötoad, kus viljandlased jõudumööda kaasa lõid.

Eelvoorus hinnati tantse video põhjal

Balletistuudio 37 tantsijat ja nende saatjad asusid Itaaliasse Spoleto linna poole teele 20. märtsil. Tagasi jõudsid nad 2. aprillil.

Võistlusel võtsid eraldi voorudes mõõtu klassikalise ja moderntantsu solistid ning koreograafilised grupid. Kahes esimeses kategoorias liigitati osalejad eri vanuseklassidesse, tantsurühmad võistlesid aga ühises arvestuses.

Enne reisi pidi balletistuudio läbi tegema eelvooru, milles korraldajad hindasid tantse videosalvestiste põhjal. Pärast seda tuli kutse võistlusele.

Kohale sõitis stuudio neli vanemat gruppi: neljanda, viienda, kaheksanda ja kümnenda klassi õpilased. Kaasas oli ka stuudio endine tantsija ja õpetaja Teele Ude, kes praegu õpib Tallinna ülikoolis. Tema osales nii klassikalise balleti kui moderntantsu solistide võistlusel ning jõudis välja poolfinaali. Moderntantsu kategoorias esitas oma tantsu veel stuudio solist Anna Kirs.

Peatusid kloostrite linnas

Mõte Itaaliasse sõita oli õpetajatel tekkinud juba paar aastat tagasi, kui balletistuudio käis Prantsusmaal kultuurireisil. Nad leidsid aga, et reisil võiks olla ka konkreetsem eesmärk ning hakkasid internetist otsima infot Itaalias korraldatavate ürituste kohta. Lõpuks leidsidki nad Spoleto võistluse.

Et reisiks oli tarvis tublisti raha — see kestis päris kaua ja ka võistlusest osavõtu tasu oli kopsakas —, tuli juhendajatel vaeva näha toetajate otsimisega. Lapsevanemadki pidid üsna suure summa maksma.

Enamik Itaalias viibitud ajast kulus viljandlastel võistluse jälgimisele. Paari päeva jooksul said nad siiski tutvuda ka Veneetsia ja Roomaga.

Ühe iseseisva kontserdi andsid tantsijad Spoleto naaberlinna balletikoolis.

«Seal olid inimesed üllatunud, et niisugune stuudio tegutseb tavakoolis,» muigas Katrin Hommik. «Sõlmisime nendega sidemed ja kutsusime neid endale külla.»

Plaksutamine ja sosistamine olid keelatud

Üks huvitav nüanss oli veel see, et eestlaste peatuspaik oli klooster.

«Spoletos on neid väga palju. Võistlus peeti samuti kloostris, mis oli ümber ehitatud festivalipaigaks,» jutustas õpetaja. «Ööbisime kloostri juures hotellis, mida pidasid nunnad. Lapsi see algul küll veidi ehmatas, samas oli see neile huvitav kogemus.»

Eestlased mõistsid juba esimesel päeval, et võistluse tase on neile liiga kõrge, ent lastel oli õpetaja sõnul huvitav jälgida kõike seal toimuvat.

«Nad olid väga närvis, kui aru said, mis juhtuma hakkab. Enne esinemist oli lava taga nii nuttu kui teatamist, et «Mina lavale ei lähe!»,» meenutas Katrin Hommik. «Lõpuks nad kõik siiski läksid ja esinesid väga hästi.»

Eestlastele oli üllatav ja harjumatu ka võistluse range õhkkond. Esinemisi lubati jälgida ainult festivalil osalejail. Peale nende pääsesid saali värbajad ning mitmesuguste festivalide ja võistluste korraldajad.

«Nemad käisid vaatamas üksnes tantsijaid, kes neile huvi pakkusid,» lausus Hommik ning lisas, et esinejate hulgas oli ka paar sellist artisti, keda mitme teatri värbajad üksteise võidu endale püüdsid saada.

Huvitav oli seegi, et ülesastumiste järel ei tohtinud plaksutada — see pidavat žüriid mõjutama. Saalis nõuti täielikku vaikust ning kui keegi hakkas naabrile midagi sosistama, sai ta seina ääres seisvatelt turvameestelt hoiatuse. Finaalis oli plaksutamine siiski lubatud.

Õpetaja kirjeldust mööda oli festivali õhkkond akadeemiline ning mingit vennastumist seal ei olnud. Tantsijad küll naeratasid üksteisele, kuid hoidusid oma gruppide juurde.

«Esimene kord, kui nägime tõsist melu, oli pärast finaali nimekirjade ülesriputamist,» rääkis õpetaja. «Siis akadeemilisus hetkeks purunes. Maskid langesid ja tänavatel käis rõõmupidu. Järgmisel hommikul olid kõik jälle reserveeritud.»

Koreograafiliste gruppide kategoorias osales poolfinaalis 36 rühma. Lõppvooru pääses neist 15, nende hulgas eestlaste esindus.

Katrin Hommiku jutu järgi võisteldi väga suurte summade ja auhindade peale. Solistide vooru võitjat ootas näiteks ees aastane stipendium Londoni balletiakadeemias.

Žürii oli rangelt turvatud

Finaali jõudmine paiskas eestlaste reisiplaanid segi: nad pidid kohale jääma plaanitust kauemaks ning kandma ka sellega kaasnevad lisakulutused.

«Finaalkontsert algas õhtul kell viis ning meie etteaste tõsteti vastutulelikult esimeseks, et saaksime kohe pärast seda koju sõita,» kõneles Katrin Hommik.

Žürii hinnangu said nad teada alles järgmisel päeval telefoni teel. Võistluse ajal ei andnud žürii mingit tagasisidet ning selle liikmed olid nii turvatud, et ühelgi ballettmeistril polnud võimalust nendega juttu ajada ega neile näiteks altkäemaksu maksta.

Võistluse kokkuvõtteks kuulutas žürii välja vaid esikoha ning jättis ülejäänud kohtade omanikud määramata. Põhjenduseks kõlas, et finaali jõudnud trupid olid nii võrdse tasemega, et nende seast ei osatud kedagi eelistada.

«See tõi meie tüdrukutele muidugi rõõmu juurde, sest sisuliselt jäid nad ju jagama teist kohta,» muigas Hommik.

Viljandi noortest oli olnud huvitatud mitu festivalide korraldajat ning nad olid kirja pannud tüdrukute kontaktandmed.

Viljandlasi kutsuti ka järgmisele Spoleto võistlusele, kuid nii pea nad õpetaja sõnul sinna ei lähe. «See festival on meile ülearu kallis ja liiga kaugel. Võib-olla aastate pärast tasub sellele taas mõelda.»

Tänavust sõitu Katrin Hommik aga ei kahetse, sest nad naasid koju tõsise ja akadeemilise võistluse kogemusega. Endale sai õpetaja veel selle tõestuse, et ka ühe tavakooli juurde loodud balletistuudio noortega on võimalik jõuda heade tulemuste ja arvestatava tasemeni. «Tarvis on vaid tantsijaid, kes on hingega asja kallal. Ja meie lapsed seda on.»

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5