Aastaid Viljandi linnavalitsuses töötanud ja eelmistel kohalikel valimistel edukaimaks kandidaadiks osutunud Helmen Kütti on nimetatud ühena võimalikest järgmistest sotsiaalministritest. Foto: Elmo Riig

Helmen Kütt, kust saite tõuke riigikokku kandideerida ja miks just Rahvaliidus?

Hakkasin sellele mõtlema pärast seda, kui kohalikud valimised olid möödas ja nende tulemus oli, nagu ta oli (Helmen Kütt osutus Viljandis enim hääli saanud kandidaadiks — toim.). Peab tunnistama, et kosilasi oli palju.

Valimisliidus Kodune Viljandi ajasin ma alati oma linna asja. Samas on selge, et Viljandi asja ajamine ei muuda Eesti asja. Ja kui hakati kutsuma, jõudsin üsna ruttu järeldusele, et miks ka mitte.

Ma olen nii hariduselt kui hingelt sotsiaaltöötaja. Lugesin väga põhjalikult kolme erakonna, Rahvaliidu, Reformierakonna ja Keskerakonna varasemaid lubadusi selles vallas ning vaatasin, mida tegelikult ära on tehtud. Jälgides ka seda, kuidas üks või teine erakond püüab teisi halvustades ennast paremana näidata, oli mul mõningaid mõtteid tekkinud.

Arvestades asjaolu, et Rahvaliidu ümber on viimase aasta vältel palju lärmi löödud, võib minu valik esmapilgul kummalisena tunduda. Aga ma olen alati olnud seda meelt, et inimesi võib süüdi mõista alles pärast seda, kui on jõustunud sellekohane otsus. Lihtne on inimesi sõnaga tappa ja on väga kahju, et süütuse presumptsioon on Eestis oma rolli kaotanud.

Mis oli ikkagi see, mis teile Rahvaliitu teistest tugevamana näitas?

Mulle tundus, et nende lubadused on sellised, mida saab täita ja mille pärast pole põhjust hiljem valija ees seistes piinlikkust tundes rääkida, et meie oleks teinud küll, aga partnerid ei võimaldanud.

Tõsi on muidugi see, et nendel valimistel on lubadused kõigil üsna ühesugused ja inimene võib valima minnes kindel olla, et lõpuks lepitakse kuskil keskel kokku. Kõik pakuvad pensionitõusu nagu oksjonil: üks hüüab 6000 krooni, teine lubab praeguse summa kahekordistada ja kolmas tõotab lausa 8000 krooni.

Rahvaliit lubab pensioniks vähemalt 6000 krooni, mis on reaalne summa. Sama kehtib 1000-kroonise hambaravihüvitise ja tudengipalga kohta.

Praeguse töö peal olles näen ma alatasa, kui suur vajadus tudengipalga järele on: omavalitsus maksab üliõpilastele õppetoetusi, kuid ikkagi peavad nad juba esimesel kursusel õppimise kõrvalt töötama.

Kui Rahvaliit lubas nelja aasta eest tõsta pensioni 3000 kroonini, öeldi, et see on hull idee, mis viib Eesti riigi pankrotti. Nüüd on see tehtud.

Keskerakondlasest sotsiaalminister Jaak Aab teatas hiljuti sellesama laua taga, et hoopis tema erakond on olnud pensionide tõstmise initsiaator.

Võhmas valimisväitlusel osaledes kuulsin minagi, et kõik, mis on tehtud, on teinud Keskerakond. Aga koalitsiooni kuuluvad ka Reformierakond ja Rahvaliit! Ma küll ei usu, et üks erakond oleks saanud kõike seda teha, kui teised poleks teda toetanud.

Olen lugenud ühte saadikukandidaadi bukletti, mille tagumisel küljel on pikk loetelu kõigest sellest, mida ta on teinud või mida tema ettepanekul on tehtud. Mulle selline «Mina tegin!» stiil ei sobi. Viisakas oleks öelda «Meie tegime!», sest lõppude lõpuks jagavad poliitikud maksumaksjatelt kokku kogutud raha.

Kellel on Eestis teie arvates praegu kõige raskem?

Kui Rahvaliidu loosung on «Võrdsete võimaluste Eesti!», siis see on mulle arusaadav. Vahe on Viljandi ja Tallinna vahel ning maalaste ja linnalaste vahel. Mida suuremaks need vahed lähevad, seda rohkem inimesi koondub Tallinna. Ma ei oska vastata üheselt, kellel on kõige raskem. Aidata tuleb kõiki neid, kes veel ei jõua või kes enam ei jõua. Ma ei pea õigeks erinevate sotsiaalsete või ealiste gruppide vastandamist.

Viljandis ja mujalgi Lõuna-Eestis rõhutatakse aeg-ajalt ikka, et Eestil pole seni olnud õiget regionaalpoliitikat. Mida teie sellest arvate?

Minu meelest on meil olnud pigem ohtlik regionaalpoliitika ja seda mitme valitsuse ajal. Riigi sekkumise järel on teadlikult tugevdatud nelja piirkonda, kuid nende vahele jäävad alad on unarusse jäetud. Viljandis on veel õnneks haigekassa teeninduspunkt, kus töötab üks inimene, kuid paljudes maakonnakeskustes pole enam sedagi.

Mis saab äärealadest, kui kõik koonduvad sinna, kus on kergem, parem ja rohkem võimalusi? Võib-olla tulebki riigil mõnes kohas peale maksta, et säilitada näiteks mõni väike kool. Meil pole praegu häid võimalusi õpetajaid maale meelitada.

Ma ei taha öelda, et okupatsiooniaeg oli praegusest parem, kuid siis olid pedagoogidel, maa soolal, teatud soodustused. Ehk tuleks mõelda nende taaskehtestamisele? Mõni omavalitsus seda juba teebki, andes korteri, vabastades kommunaalmaksetest või makstes pangalaene.

Mis regionaalpoliitikasse puutub, siis sellega seonduvad vead annavad Viljandis elades ehk vähem tunda kui kuskil äärealal.

Oletame, et te pääsetegi riigikokku. Mis oleks sellisel juhul esimene teema, millega tahaksite sügavamalt tegelema hakata?

Ma pole sellele niimoodi mõelnud, aga olgu, oletame. Eks ma jääksin ikka sellesama valdkonna juurde, millega ma seni tegelnud olen, ehk siis sotsiaaltemaatika ja tervishoiu juurde. Majandusküsimustes ja välispoliitikas ma väga tugev pole.

Sotsiaaltöötaja olen olnud 18 aastat ja töötanud valdava osa sellest Viljandi linnavalitsuses. See on olnud pikk aeg, mis on pakkunud palju vajalikke kogemusi.

Lisaks teevad mulle muret mittetulundusühingutega seotud probleemid.

Eesti on projektipõhine riik. Ühest küljest on see väga hea, sest kogu aeg on näha, millega tegeldakse. Samas võin sotsiaalhoolekande poole pealt öelda, et paljusid projekte alustatakse, kuid neile ei tule jätku. Tagajärg on see, et hulk inimesi on asjata ootama ja lootma pandud. Omavalitsused pole kaugeltki alati võimelised neid tegevusi enda kanda võtma.

Kas te oleksite valmis vastu võtma sotsiaalministri koha?

Ma ei ole sellesse mõttesse süvenenud. Tean, et selle üle on spekuleeritud, ja ma ei välista niisugust võimalust.

Sotsiaalministril võiks olla kas tervishoiu- või sotsiaalvaldkonnas kõrgharidus. Praeguse ministri Jaak Aabi tunnustuseks pean ütlema, et ta on üritanud kõiki osalisi ära kuulata. Eakate poliitika komisjoni esimehena on mul olnud temaga väga hea koostöö.

Millise hinnangu annate Eesti poliitilisele kultuurile? Millised on olnud selles vallas arengud?

Üks põhjus, miks ma kandideerima nõustusin, on see, et meie riigikogu on olnud väga meeste nägu. Mulle meeldivad targad mehed, aga otsuste tegemise juures peaks rohkem kõlama ka naiste hääl.

Võib-olla osale inimestest meeldibki, kui poliitikas on kähmlust. Võib-olla mehed tahavadki teistele hoope jagada, et ise paremana välja paista. Ma ei ole märganud, et naised sellisest ärategemisest sama suurt naudingut tunneksid. Ehk aitaks naiste suurem osa poliitikat viisakamaks muuta?

Mul on mõnikord piinlik olnud. Me ei muutu ju sellest paremaks, kui teistele halvasti ütleme. Positiivsest rääkides tuleb mainida, et ühiskond on aktiivsemaks ja osavõtlikumaks muutunud. Selle näiteks on kas või needsamad blogid, millest viimasel ajal palju juttu on olnud.

Praegu kandideerib 101 riigikogu kohale üle 900 inimese. Eraldi võetuna on nad minu meelest kõik sümpaatsed ja toredad. Pärast valimisi tekib aga kiiresti pilt, millest võiks järeldada, et tegelikult on valitute näol tegemist pättide ja kaabakatega, kes tegelevad ainult eestimaalaste vere imemisega. Eks poliitikud anna ikka ise selleks põhjust, sest iga väiksemgi viga kaalub rohkem kui mis tahes heategu.

Kuidas panna poliitikuid rohkem oma tegude või tegematajätmiste eest vastutama?

Mulle meeldib Rahvaliidu juures see, et ta püüab maksimaalselt ära kasutada kohapealseid inimesi.

Minul küll oleks häbi Tallinnast koju tulla, kui ma oleksin seal midagi halvasti teinud. Vahetu ja pidev kontakt inimestega on see, mis poliitiku õigel rajal hoiab.

Nimekiri

Eestimaa Rahvaliidu kandidaadid Viljandi- ja Järvamaal

1. Jaanus Marrandi

2. Jaak Allik

3. Theo Aasa

4. Annika Aava

5. Argo Jõgi

6. Tõnu Kiviloo

7. Monika Kuzmina

8. Helmen Kütt

9. Väino Luik

10. Vello Teor

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4