Seda, kas viimase aja tagasilöögid on pidurdanud Meelis Atoneni hoogu poliitikas, saab näha lähematel kuudel. Foto: Elmo Riig

Kui Meelis Atonen tuleb oma sünnilinna Viljandisse, tahab ta sporti teha. Et 25 maratoni läbinud mehega jooksu ajal intervjuu tegemiseks «Sakala» meeskonna treenitusest ei piisa, otsustame kohtumispaigaks määrata Liiwi Bowlingu. Sellel spordiareenil küsimuste eest minema lipata ei saa.

Poliitik on suurepärases hoos, kas tänu hommikul juba läbitud kahetunnisele jooksutreeningule, meedia kohalolekule või kollasele Reformierakonna fliisile. Lõpuks jäigi küsimata, kas see riietusese sai selga lehepildiks või kannab Atonen poliitiku embleeme ka eraelus.

Pärast neljandat vooru on ta kolm korda esimese viskega kirja saanud täistabamuse, korra jääb üks kurikas napilt, ent kangekaelselt teise viskeni püsti.

«Ausõna, nii hästi pole küll kunagi varem läinud. Kui ma seda sõpradele räägin, ei usu mind mitte keegi,» muheleb Atonen.

Lisaks vanadele sõpradele elavad Viljandis endiselt Meelis Atoneni vanemad.

«Kui tulen Viljandisse, tulen koju,» ütleb ta. «Olen siin veetnud 20 aastat ja see linn on mulle nagu ankur. Tavaliselt käin ma siin sagedamini kui kord kuus, ministriks oleku ajal kahjuks nii tihti ei jõudnud.»

Atonenid on Viljandis elanud mitmes kohas. Lapsepõlve algus möödus Paalalinnas praeguse Maksimarketi kohal asunud ilmajaamas, mida juhatas Meelise vanaisa.

«Ma ei tea, kas oma sugulase kohta öelda «legendaarne», aga igal juhul oli ta Viljandis väga tuntud vanahärra,» poetab Atonen.

Kuuelapseliseks kasvanud pere kolis ilmajaama ühetoalisest korterist suuremale pinnale Männimäele. Nüüd on vanemad aga otsaga Paalalinnas tagasi.

Diplomaatiakool Vene armeest

Viljandi 1. keskkooli matemaatika-füüsika eriklassi õpilane Meelis Atonen oli kõva spordipoiss ja usin olümpiaadidel osaleja. Ainsa eestlasena Armeenias sõjaväes teenimine tutvustas talle aga hoopis teisi reegleid, kui need, mis kehtisid Jakobsoni koolis ja Viljandi staadionil.

Atoneni ilme pole just uhke, kui ta meenutab, et enese kehtestamiseks tuli vennasvabariikide mehepoegadele sõna otseses mõttes peksa anda, aga häbitunnet sealt ka välja ei loe.

Esimesed diplomaadikogemused omandas tulevane tipp-poliitik samuti sõjaväest.

«Sain sealt eluks päris head retseptid. Enese eest seismiseks sõnadest ei piisanud ning tuli teatud inimestega ka liite luua. Algul olin väeosas üksik lammas keset hundikarja, hiljem oli vastupidi,» jutustab ta.

1987. aastal, kui Atonen Eestisse tagasi jõudis, hakkas senine süsteem tasapisi murenema. Selles, et ka Atonen poliitilisse tegevusse sukeldus, on aga peasüüdlane tema tollane kolleeg Viljandi tikuvabrikust, kus noormees mõnda aega transporditöölisena töötas. Inimese nime, kes ta kodanike komiteede liikumise juurde viis ning sellega 14 aastat hiljem ministritoolini jõudnud poliitilisele karjäärile aluse pani, Atonen nimetada ei taha.

«Küll ta ise aru saab,» muigab ta.

Meelis Atoneni kompromissitu poolehoid kuulus tollal kodanike komiteedele. Iidoliteks Velliste, Laar ja Kelam, liitus ta Tallinnas Kristliku Liidu noortekoguga. Hilisem pedagoogikaülikooli üliõpilasesinduse aseesimehe koht andis samuti tribüüni poliitiliseks tegevuseks. Aga see oli ikkagi ainult noorteliikumine, kuigi eakaaslane Jüri Luik kuulus 1990. aastate algul juba Eesti Komitee tuumikusse. 1992. aasta Riigikogu valimistel Atonen ei kandideerinudki.

Põhjus on väga lihtne. Tuhandete võimaluste aeg polnud mitte ainult poliitikas, vaid ka majanduses.

«Kuigi ma poliitikas sebisin, ei arvanud ma, et minust saabki poliitik. Üheksakümnendate algus oli äris metsik aeg, kõik tegelesid kõigega, mina tõin kaupu Eestisse ja viisin neid siit idaturule. Kaubavalik ulatus sõna otseses mõttes kalast kantseleitarveteni. Äri väga halvasti just ei läinud,» ütleb Atonen tagasihoidlikult.

Ilmselt tunneksimegi Meelis Atoneni praegu pigem ettevõtjana, kui Heiki Kranich ei oleks teda 1992. aasta lõpul Liberaaldemokraatliku Partei poliitilise sekretäri kohale meelitanud. Atonen ütleb, et ei saa seniajani täpselt aru, kuidas ta nõusse saadi. Küllap on Kranich hea veenmisjõuga mees, sest kaks aastat hiljem tõi asutatava Reformierakonna juhiks Siim Kallase samuti tema.

«Ei saa salata, et mõtlesime ka Tiit Vähist kui võimalikust liidrist. Neid nimesid oli veel,» meenutab Atonen Reformierakonna esimehe otsinguid.

Uue erakonna peasekretäri koht andnuks hea hüppelaua ükskõik millisele riiklikule ametipostile pretendeerimiseks. Aga Atonen otsustas teisiti ja võttis vastu pakkumise minna Valga linnapeaks.

«Kaks nädalat valmistas see pakkumine mulle tõsiselt huumorit. Aga siis mõtlesin, et kohaliku poliitika kogemus võib kasuks tulla,» lausub ta.

26-aastane linnapea avastas Valgas peagi, et endine kodulinn Viljandi on sellega võrreldes täielik city.

Valga tekitas algul masendust

«Kui sul ei ole uues kohas tuttavaid, saab sellest veel üle, aga kui linnas elu ka pole, vaat siis on küll masendav. Sisse elama hakkasin alles pärast seda, kui jooksja Kalev Urbanik tuli ja ütles: «Sa oled vana jooksumees, tule meie kampa, mis sest et linnapea oled!»» jutustab Atonen.

Hiljem tuli Valka tööle tuttav spordimees kodulinnast Ormar Lutsberg. Koos sattusid nad mõned aastad hiljem ka Atoneni poliitilise karjääri seni kõige ebameeldivamasse skandaali. Atonen üüris Lutsbergilt riigi kompensatsiooni kasutades korterit.

Juba Valgat juhtides tulid esile Meelis Atoneni isikuomadused. Needsamad, mis talle kolm kuud tagasi majandusministri koha maksid: kompromissitus ja oma veendumuste kaitsmine viimse veretilgani. Linnapea ähvardas mitu korda ameti maha panna, kuid volikogu toetus püsis kindlalt.

Et perre oli just sündinud poeg, otsustas Atonen linnapeana pärast valimisi enam mitte jätkata ning teha uuesti kõrvalhüpe ettevõtlusesse. Pakendiäri kõrval investeeris ta kinnisvarasse ja aktsiaturule. 1997. aasta börsikrahhist pääses Atonen oma sõnul siiski suhteliselt puhta nahaga.

Alates 1999. aastast, mil Meelis Atonen pärast 12-aastast poliitikaga tegelemist lõpuks Riigikokku jõudis, nihkus tema karjäär tasapisi kogu aeg ülespoole. Saatuslikuks sai käesoleva aasta september, mil Saaremaa Laevakompanii ta majandusministri toolilt lennutas.

Kui eksminister on kibestunud, ei näita ta seda vähemalt välja.

«Mul oleks olnud võimalus portfell säilitada, kui oleksin suured kohustused riigile peale toonud. Aga siis oleksin ma olnud samasugune minister, nagu oli Toivo Jürgenson raudtee erastamise järel. Ja seda ma ei soovi!» arutleb Atonen.

Küll aga tekitab tuska asjaolu, et tema selja tagant haihtus olulisel ajal valitsuskaaslaste tugi.

«Rääkisin peaministrile kümme päeva enne valitsuse istungit, kuidas ma kavatsen laevafirmaga tegelda, kuid tema ei reageerinud. Loogika ütleb, et kui tagasisidet ei anta, probleemi ei ole,» meenutab Atonen. «Kui siis valitsuse istungil öeldi, et kavandatav lahendus on ennekuulmatu ja täiesti võimatu, oli see minu arvates reetmine. Aga las see jääb peaministri südametunnistusele,» lisab ta.

Viljandis on särtsust puudu

Sünnilinna praegusest arenguseisust Meelis Atonen väga avameelselt kõnelda ei soovi.

«Kindlasti on asju, mida mina oleksin teinud teisiti. Aga ma ei taha hakata näpuga näitama, et staadioniga on jama ja mõne teise asjaga on ka jama, sest ma ei ole ise midagi teinud selleks, et probleemide lahendamisele kaasa aidata.»

Atoneni arvates läheb Viljandil ülejäänud Eestiga võrreldes hästi.

«Viljandi on elamiseks ilus koht, siin on tugevad traditsioonid, folgifestival ja palju muud. Samas tundub, et särtsust jääb puudu. Aga ma ei oska öelda, kas see on linna juhtimise viga ja kuidas seda särtsu tuua,» mõtiskleb ta.

Kas ta kujundab Eesti poliitikat ka näiteks kolme aasta pärast, ei oska Meelis Atonen öelda. Selgusetu on, kuidas mõjutas ministriametist lahkumine tema erakonnasisest positsiooni. Selgeks saab see kevadel juhatuse valimistel.

«Igatahes praegu pakub poliitika mulle veel väga suurt huvi, ent kui kaua, ei oska öelda. Pikki tulevikuplaane ma ei ole kunagi teinud,» ütleb ta.

Küll aga on Atonenil plaan asuda uue aasta algul järjekordse maratonijooksu starti. Küsimusele, kus ja millal, vastab jooksumees nii nagu poliitikud ikka: «Ma võin selle kohta öelda ainult niipalju, et see on saladus.»

Meelis Atonen

Sündinud 5. detsembril 1966. aastal Viljandis.

Abielus, kaheksa-aastase poja ja kolmeaastase tütre isa.

Ametikäik

1988—1989 Viljandi Metsakombinaadi transporditööline

1993—1994 Riigikogu kantselei Isamaa fraktsiooni konsultant

1993—1994 Liberaaldemokraatliku Partei poliitiline sekretär

1994—1996 Valga linnapea

1997—1998 Reformierakonna nõunik

1999. aastast Riigikogu liige

2003—2004 majandus- ja kommunikatsiooniminister

Allikas: «Sakala»

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5